Doktorandi valik: niruvõitu emapalk või tööotsingud
Tartu ülikooli doktorant Liisa (nimi muudetud – toim) teeb keerukat uurimistööd, mis kahe aasta pärast kulmineerub doktoritööga. Liisa uurimisvaldkond on haruldane ja dissertatsioon, mis tema töö tulemusena valmib, vähemalt Eestis ainulaadne. Praegu saab Liisa iga kuu 400 eurot doktoranditoetust. Ent peagi sünnib tal laps ja siis muutub ta riigi silmis päevapealt samaväärseks põhikooliharidusega tüdrukuga, kes pole päevagi tööl käinud. Nimelt arvestatakse doktorantide vanemapalka samamoodi nagu töötutel: miinimumpalga järgi. Doktoranditoetust vanemapalka määrates arvesse ei võeta. „Reformierakonna retoorika, et emapalk peaks õhutama naisi sünnitama, on sel juhul naeruväärne. Praegune kord annab selge signaali, et haritud naine, sina ära jumalapärast sünnita, sest riik seda küll ei toeta,” ütles Liisa. „Doktoranti ei saa võrdsustada lihtsalt üliõpilasega, sest sisuliselt on siiski tegemist teadustööga ja doktorantuur jääb sageli kolmekümnendatesse eluaastatesse, mis on paras aeg lapse saamiseks,” lisas Liisa.
Doktorandi ainus võimalus miinimumpalgast vähegi suuremat emapalka saada on hakata tööle nooremteadurina – see on ametikoht, mida ülikoolid saavad veel doktorikraadita teadlastele pakkuda ja kus saab doktorand oma uurimistööd jätkata. Seal on paraku üks aga: ülikoolil pole kohustust sellist ametikohta pakkuda ja rahaline kate tuleb leida osakondade juhatajail endil.