See dopingulugu on pannud spordiringkonnad kihama juba enne avaldamist. Pruukis vaid üle kahe kuu tagasi ühele endisele tippsportlasele helistada ning arvamust ja nõu küsida, kui mesilastaru hakkas sumisema. Valdavalt on enamik järgnenud kümneid kommentaare-ähvardusi sellised: miks te sellest praegu kirjutama peate, kui asjast on möödas nii palju aastaid? Pange raha valmis – kui sportlaste nimesid sisaldav lugu ilmub, saate kohe kaela miljonihagid. Ühe arsti ütlused ei maksa midagi, mõelge – see võib tõmmata kogu Eesti tippspordile kriipsu peale, nii et meie sportlased ei pääse enam välismaale võistlema. Täielik ringkaitse.

Kirjutame dopingu tarvitamisest, mis Tartu ülikooli spordimeditsiini eriala lõpetanud ja hiljem Tartus taastusravikeskust pidanud Vitali Bernatski väitel on olnud omal ajal tavapärane. Maailmakuulsad „dopinguarstid” on Victor Conte, Michele Ferrari ja Xue Yinxian. Nüüd on ka Eestis Bernatski näol olemas arst, kes räägib Eesti Päevalehele nimeliselt Eesti kergejõustiklastest. Sportlastest, kellest mõni on ka maailma tipus olnud. Ained, mida Bernatski süstis või andis, olid genotropiin ehk kasvuhormoon ja Recormon ehk erütropoetiin – lühidalt EPO. Need kaks kuuluvad ravimite hulka, mis on sportlastele keelatud.

Kaks kohtumist Bernatskiga toimuvad Tartus. Esimesel, 15. oktoobril Tartu kesklinnas toimunud kohtumisel põhjendab veidi närviline mees, miks ta dopingainetest, mida on enda väitel ise sportlastele süstinud ja neid muudmoodi aidanud, räägib alles nüüd. Sellest räägime täpsemalt veidi hiljem, kuid tavapärane põhjus, nagu karmide ülestunnistuste puhul ikka, on pettumus. Bernatski loetleb kohtumisel nimesid, näitab kahte tühja ravimiampulli. Hilisemates korduvates telefoni- ja meilivestluses lisab ta täpsustusi, saadab dokumente apteegist ostetud ravimite kohta ja ka foto tühjadest ampullidest, mille sisu ta enda sõnutsi on sportlastele sisse süstinud. Ravimeid tellis Bernatski legaalselt Tartu apteekidest.

Tegi kõike raha teenimiseks

Teisel, 12. novembril Bernatski kodus toimunud kohtumisel kinnitab ta ka teise Eesti Päevalehe ajakirjaniku juuresolekul, et ei valeta, ning kordab varem räägitud juttu ja lisab mõne uue üksikasja. „Tegin seda, et raha teenida,” ütleb Bernatski. „Ma ei loe genotropiini ka dopinguks,” märgib ta, kui viitame, et tema äri oli ebaeetiline.

1991. aastast Tartu Leivakombinaadi ruumes taastusravikeskust pidanud ja leivakombinaadi töötajaid ravinud Bernatski meenutab, et 1990-ndate keskpaigas – täpsemalt võis olla 1995. aasta – pöördus tema poole ootamatult Margus K. – isik, keda Bernatski varasemast ei tundnud. „Spordiringkondades oli teada, et mul on palju kontakte. Olin sellel ajal tuntud, mul olid teiste arstidega head suhted,” meenutab Bernatski.

Bernatski ja Margus K. said hea kontakti, arst ravis enda sõnul Margus K-l ärevus- ja südame rütmihäireid ning aitas teda igati. Just Margus K. oli Bernatski sõnul ka see, kes hakkas kergejõustiklasi tema juurde tooma. „Kõik, kes pöördusid, kõik said. Sportlasi tõi Margus K. minu juurde tööle või siis me sõitsime Margus K. juurde maale Puka valda,” meenutab Bernatski. Enda väitel süstis ta kahte sportlast ise, üht neist konkreetselt enne ühtesid tiitlivõistlusi. Üks sportlane ostis kasvuhormooni ühe korra, üks treener sai kasvuhormoonid ja doseerimisskeemi kaasa. „Üks visiit minu juurde maksis toona 500 krooni, visiitide ja preparaatide eest maksis Margus K.,” väidab Bernatski ja lisab, et treener maksis oma ravimite eest ise.

Üks ampull 16 ühiku kasvuhormooni ehk genotropiini-nimelise ravimiga maksis 2002. aastal ligi 2000 krooni. Kui mitu doosi ühest ampullist sai, seda Bernatski ei ütle. Samuti ei avalda ta skeemi, millal täpselt ja millises doosis ta kellelegi dopingainet süstis või millise skeemi sportlastele koostas. „Aga enne võistlust tegin sportlastele ikka terve kuuri ja ühe sportlase ühe kuuri peale läks mitmeid ampulle.” Bernatski nimetab süste, mis ta sportlastele tegi, võistluste eriettevalmistuseks. „Tavapäraselt süstisin neid pärast rasket treeningut, siis sportlane taastus ja sai uuesti trenni teha. Testisin neid arstimeid ka enda peal,” kinnitab Bernatski. Ta mainib ka ühe suusataja nime, kes kinkis talle isegi jalgratta, et ta saaks ravimeid kestvus-sporti tehes katsetada.

Me ei avalda nende sportlaste ega treeneri nimesid, kuid Eesti Päevalehe ajakirjanikud on kõigi Bernatski nimetatud sportlaste ja nende treenerite või vahendajatega rääkinud. Kõik nad eitavad oma seotust dopinguga. Üks sportlane tunnistas närvilises telefonivestluses pidevalt sõnu otsides, et jah – ta on Bernatskit näinud, isegi ühes seltskonnas olnud. Teisele kunagisele sportlasele, kellega kohtume ühes Tallinna pubis, ei meenu ka pika vestluse jooksul, et selline isik võiks üldse olemas olla. Ta hoidub otsa vaatamast, viib aeg-ajalt jutu mujale, tema kehakeel väljendab närvilisust. Ühe sportlase vahendusisik ütleb, et pole oma hoolealust endiselt kätte saanud, kuid annab mõista, et mis seda vana asja ikka meelde tuletada. Üks isik, Margus K., kes on väidetav sportlaste Bernatski juurde viija, ütleb, et tundis omal ajal Bernatskit tõepoolest hästi, aga praegu pole tal põhjust hullu inimese sõnu kommenteerida. Ta kinnitab korduvalt, et temal pole Bernatski väidetega vähimatki pistmist. Tema üldine läbiv ähvardus on: kui te kavatsete need asjad avaldada, siis…

Bernatski sõnul said sportlased peale kasvuhormooni ka EPO-t, kuid ta ei soovinud täpsustada, mis ala sportlased, kes konkreetselt ja kui palju.

„Ta oli vaene poiss, aga minu silmis aus ja kohusetruu,” iseloomustab Bernatskit tema omaaegne õppejõud. „Tal ei läinud pärast asjad väga hästi, ta elas seda väga üle. Erinevalt paljudest tema kursusekaaslastest oli tal soov saada heaks arstiks. See oli tema kinnisidee. Ma ei tea, kui palju see täide läks,” nendib õppejõud.

Vaja on tuttavat arsti

Bernatski väited näitavad paraku seda, et sportlane ei pea dopingainete saamiseks isegi välismaale sõitma, sest need saab legaalselt kätte ka siinsetest apteekidest – läheb ainult vaja tuttavat arsti.Genotropiin sai Eestis müügiloa 1996. aastal ja on praegugi registris. Recormon (erineva tugevusega) oli registreeritud 1996–2003. Neorecormon on siiani registreeritud (tsentraalne müügiluba EL-is).

Ravimiameti andmeil ei tehtud sellel ajavahemikul (1990-ndate keskpaigast 2007. aastani) spordimeditsiini alal nende ravimitega Eestis kliinilisi uuringuid.

Spordimaailmas süstitakse kasvuhormooni kindlate treeningute ajal, tavaliselt õhtuti. Sportlased saavad mikrodoosid, mida on äärmiselt raske tuvastada. Sportlane kas süstib end ise või käib keegi teda süstimas. Kui süstida kasvuhormooni lihasesse, siis on mõju lokaalsem, aga organismist kadumine aeglasem. Veeni süstimine on nagu kiirtee: kiire mõju ja kiire organismist kadumine. Kasvuhormoon võimaldab sportlasel intensiivsemalt ja rohkem trenni teha.

Kasvuhormooni armastavad muu hulgas kulturistid, sest see annab rasvavaba lihaskude.

Kurikuulsa Balco labori juht ja selle eest reaalse vanglakaristuse saanud USA arst Victor Conte on öelnud, et juhul kui peaks valima ühe vahendi, soovitaks ta EPO-t, sest see annab jõudu ja jaksu. Conte jättis ütlemata, et tegemist on väga ohtliku ravimiga, mille tõttu on surnud kümneid sportlasi.

Mõlemad ained on nõtked, tänapäevased ja raskesti tuvastatavad. Kuna näiteks EPO-st on tehtud palju isovorme, siis iga kord, kui WADA kontrollima hakkab, peab ta looma konkreetse aine jaoks uue analüüsi.

Loomulikult saab esitada küsimuse: miks ikkagi vahele ei jääda? Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port viitab, et tänu mikrodoseerimisele on võimalik mitte vahele jääda. „Ka Armstrong võeti ju lõpuks vahele kaudsete tõenditega,” viitab Port seitsmekordsele Tour de France’i võitjale Lance Armstrongile.

Ka praeguses loos on asi sõna sõna vastu, sest kas keegi valetab ja kui, siis kes, on praegu pea võimatu selgeks teha. Esiteks pole olemas allkirjadega varustatud nn dopingu vastuvõtmise- ja üleandmise akti, seda ei eksisteeri kunagi. Ka pole ükski neist sportlastest, keda Bernatski nimetab, andnud positiivset dopinguproovi Eestis ega välismaal.

Teisalt oli sellel ajavahemikul, millest Bernatski räägib – 1995–2007 – kasvuhormooni tuvastamine keeruline. Analüüs võeti kasutusele küll aastal 2004, esimene vahelejäämine koos ülestunnistusega tuli aga 2009. aastal.

Bernatski on andnud oma väidete tõenduseks Eesti Päevalehele kolm ravimitellimisarve koopiat, millelt on näha, et FIE Vitali Bernatski taastusravi keskus on 2001. ja 2002. aastal Tartu Raekoja apteegist tellinud genotropiini (toimeaine Somatropinum, rahvakeeles kasvuhormoon) ja maksnud selle eest kokku rohkem kui 32 000 krooni. Bernatski väidab, et selliseid arveid on tal kokku ligi 40 ja peale Raekoja apteegi tellis ta ravimeid ka Poe tänava apteegist.

Raekoja apteek, millega Eesti Päevaleht ühendust võttis, pole võimeline arveid enam kontrollima, sest selliseid raamatupidamisdokumente tuleb seaduse järgi säilitada seitse aastat. See tähtaeg on ammugi läbi. Küll kinnitas üks apteegi töötaja, et mäletab Bernatskit väga hästi. „Tagasihoidlik sümpaatne mees,” meenutas apteeker.

Bernatski mainib muu hulgas, et sai ravimeid ka välismaalt, kuid ei käinud neil ise üle piiri järel. „Kohtla-Järvel ja Tallinnas inimesed tõid,” jääb ta napisõnaliseks, soovimata nimetada konkreetsete ravimite nimesid. Ent ta väidab, et selline äri käib ka praegu, eelkõige kulturistide seas.

Nagu öeldud: enamik spordiga lähedalt või veidi kaugemalt seotud inimesi on tungivalt soovitanud seda lugu mitte avaldada. Ainult mõni üksik, nende hulgas Eesti Antidopingu nõukogu liige Kristjan Port, on öelnud, et kuigi tegemist on häbiväärse ja kurva looga, tuleb mädapaised lõpuni avada, et saaks puhtalt lehelt alustada ja edasi minna. Nii Port kui ka mõni spordimänedžer avaldasid heameelt, et Bernatski näol leidub ka Eestis inimene, kes oma näo ja nimega julgeb kunagi toimunust rääkida. Sellest, mis tegelikult kogu maailmas algas juba 1960-ndatel, kui sport pöördus kõrvalteele.

Kas salamisi soositi?

Paratamatult tekib küsimus: kas dopingutarvitamine, mida kõik tippsportlased ja spordifunktsionäärid taunivad, on siis salamisi tegelikult soositud? Või peame pea liiva alla peitma üksnes oma riigis? Ometi on Eesti Päevaleht kõigile, kellega on rääkinud, selge sõnaga öelnud: see dopingupaljastus puudutab aastaid 1995–2007 ning kindel on see – vähemalt kinnitavad seda eri spordimänedžerid –, et praegu pöördub sport taas puhtamale teele.

Pole olemas sportlast, kes ütleks: ma tahan võistelda dopinguga. Nii ütleb üks Eesti tipp-spordimänedžer. Aga sportlane võib mõelda: kui mina ei kasuta, siis miks minna juba eos võistlema teadmisega, et ma nagunii kaotan? „On selge, et sportlased ei saa omavahel kokku leppida, et võtame või ärme võta. Aga kui ühiskond ja sponsorid ei salli seda, on plats momentaanselt puhtam. Nii loobki uus petmise suhtes sallimatum kultuur puhastusefekti. See, et sponsor ei toeta või lapsevanem ei saada oma last kahtlase treeneri juurde trenni – igasugune dopinguteema mõjutab lapsevanemaid, vahetuid huvipooli vägagi palju,” rõhutab Port.

Oluline on rõhutada, et igasuguse dopinguskandaali puhul tuleb otsida sportlase tagant teist inimest, sest sportlase enda kontrollimehhanism on 17.–21. eluaastani, mil vormitakse tulevasi tippe, veel nõrk. Tema suurim mõjutaja sellel ajal on treener või ka arst.

Oleme üleminekuperioodis, kus mõtteviisid lahknevad, on ida–lääne konflikt. Spordi innovatsioon on olnud viimased 30 aastat pärsitud, sest uute tehnikate ja füsioloogiliste eelduste arendamine on asendatud sellega, kust saada paremaid pille.

Olgu veel öeldud, et reeglite järgi ei tohi sportlane end ise üldse süstida, olgu tegemist mis ainega tahes. Kui seda on vaja teha, tuleb võtta protseduurideks eraldi luba.

Isegi lähedal ei tohi olla

WADA koodeks näeb muu hulgas ette, et sportlane ei tohi vastava loata viibida keelatud ainete läheduses, näiteks kui need on tema lähikondlastele ametlikult välja kirjutatud. Sportlane peab garanteerima, et tal pole neid kodus. Prantsusmaal ja Itaalias ootab sportlast nende ainete leidmise korral kriminaalvastutus.

Kuid miks Bernatski otsustas selle info avalikkuse ette tuua ja just nüüd? Eesti Päevaleht küsis temalt seda otse. „Ma poleks hakanud seda rääkima, kui ma poleks kaotanud tööd. Kui ma poleks kaotanud kõike,” nentis Bernatski.

Niisiis, nagu ikka selliste ülestunnistuste puhul, peitub põhjus rahas ja pettumuses. Selles, et keegi on kellelgi naha üle kõrvade tõmmanud. Konflikti algeks, miks Bernatski otsustas jahmatavate paljastustega välja tulla, võib pidada 2007. aasta septembrit, mil Bernatski palus Margus K-lt laenu kasutütrele, kes vajas raha oma firma laiendamiseks. „Palusin miljonit krooni ja Margus K. soovitas mul pöörduda Margus M-i poole,” meenutas Bernatski.

Lühidalt: Margus M-i ja tema kompanjoni Aavo K. kaudu sai Bernatski kasutütar 1,2 miljonit krooni laenu, kuid nagu Bernatski väidab, oli tegemist siiski Margus K. rahaga. Laenuleping sõlmiti 2007. aasta 10. septembril pooleks aastaks intressiga 5% ja laenu tagasimakse tähtaeg oli 10. märts 2008. Kuid tagasimakse tähtaeg polnud veel käeski, kui Bernatski kasutütre kontorisse marssisid sisse Margus M. ja Aavo K. ning viisid võla katteks minema 400 Kirby tolmuimejat kogumaksumusega 15,2 miljonit krooni. Tõsi, sisse marssinud mehed sõlmisid küll osaühingu töötaja Aleksandriga tolmuimejate peale 1,8 miljoni kroonise „ostu-müügilepingu”, kuid see pressiti väidetavalt Aleksandrilt ähvardustega välja. Eesti Päevalehe käsutuses on nii kohtudokumente kui ka kompromisslepingule eelnenud advokaatidevaheline kirjavahetus.

Pärast mitu aastat kestnud kohtuvaidlusi jõudsid osapooled isegi kompromissleppeni, kuid nagu Bernatski väitis: see lepe kahjuks ei pidanud.

„Tahan veel kord selgitada oma tegevuse motiive. Minu eesmärk on tagasi saada oma tütre vara, mis on umbes miljon eurot ja mille võtsid ära jõu ja ähvardustega Margus K. kaasosalised. [- - -] Tahan, et minu pere elaks koos Eestis, mitte aga ei peidaks end välismaal. Et minu lapselaps võiks rahulikult koolis käia. [- - -] Et mulle ei öeldaks, et mind kaevatakse maa sisse, kui ma hakkan seletama siin. [- - -] Mina, Vitali Bernatski, normaalne, adekvaatne inimene, tahan ja hakkan rääkima ainult Margus K-d ümbritsevatest inimestest, lähikonnast. Teistest ma ei hakka. Las nemad hindavad oma tegusid ise,” rõhutas Bernatski ka kirjalikult.

Bernatski suunati 1979. aastal Eestisse Ukrainast, 1984. aastal lõpetas ta Tartu ülikoolis spordimeditsiini eriala. Pärast lõpetamist suunati Bernatski spordiarstina tööle ENSV kõrgemasse spordimeisterlikkuse kooli, aastail 1986–1990 töötas ta ka Eesti meeste suusakoondise juures. „Neil aastatel veel EPO-t ja sünteetilisi kasvuhormoone polnud,” märgib Bernatski. Küll jäi tal toonasest ajast alles muid ravimeid, muu hulgas näiteks ka valgu- ja aminohapete segusid, ning nii ilmuski 1991. aastal ajalehes kuulutus: müün valuuta eest ravimeid: hirudoid, alpigan, inosine-f, arteparon, gammalon tab., ung.dolpys, opino gel. Tel: xx xxx õhtuti, Vitali. Täpsustuseks olgu öeldud: ükski neist ei kuulunud keelatud ainete nimistusse.

Recormon ehk erütropoetiin – lühidalt EPO

EPO tarvitamine suurendab vere punaliblede arvu, mis omakorda aitab kaasa hapniku tootmisele. EPO-t tarvitades saadakse küll juurde punaliblesid, kuid võib juhtuda, et veri muutub n-ö džemmiks ja siis tuleb surm. Nimelt ummistab paksuks muutunud veri südamesse ja ajju viivad veresooned.

Genotropiin ehk kasvuhormoon

Genotropiin on kasvuhormoon, mis kiirendab raskest treeningust taastumist. Mida vanem on inimene, seda rohkem ta seda ravimit vajab. Tavameditsiinis kasutatakse kasvuhormooni pärast operatsioone, lastel kasvupeetuse puhul. Kasvab luustik, lihaskond jne. Kui ravimi tarvitamisega üle piiri minna, võib koe vohamise tõttu tekkida vähk.

Raeapteegile tehti Bernatski tõttu ettekirjutus

Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp märkis, et arstil pole mingit probleemi apteegist mis tahes ravimit kätte saada. „Ta ei saa seda lihtsalt edasi müüa, s.t teha lihtsalt ravimite jaemüüki, aga kui osutab teenust ning sellega seoses on vaja kasutada ka ravimit, siis nii on täitsa reaalne. Selleks vormistatakse arsti ja apteekri vahel tellimisleht.”

Probleem tekib aga siis, kui arstil ei ole Eestis tegevuslitsentsi, ja põhjus, miks Bernatski äri just 2007. aastal katkes, võib olla ravimiameti järelevalve korralise inspektsiooni käigus Raekoja apteegist avastatud rikkumine. Ravimiameti 18.06.2007 inspektsiooniakti väljavõttest võib lugeda: „Ravimeid oli väljastatud tellimislehe alusel taastusravi keskusele (arst Vitali Bernatski). Vitali Bernatskil puudub tervishoiuteenuse osutamise õigus (ei ole tervishoiuameti tervishoiutöötajate registris), samuti ei ole tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba taastusravi keskusel. Apteek ei ole seega ravimite väljastamisel kontrollinud tervishoiuteenuse osutamise õiguse olemasolu.”

Kristin Raudsepa sõnul sai apteek ka ravimiameti ettekirjutuse. Täpsustuseks olgu öeldud, et toona ei olnud Bernatski tellinud näiteks genotropiini, vaid täiesti süütuid ravimeid ka sportlaste seisukohast.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus, millega kehtestati arsti registreerimise ja tegevusloa taotlemise nõue, jõustus 1. jaanuaril 2002. Sellest alates kolme aasta jooksul pidid arstid ennast registreerima ja eriarstiabi osutamiseks tegevusloa taotlema. Terviseameti järelevalveosakonna juhtivinspektor Peeter Mardna kinnitas, et Bernatski pole kunagi registris olnud ega seda ka taotlenud.

kommentaarid
Eesti Antidoping on kohustatud infole reageerima

WADA koodeks ütleb: käesolevate dopinguvastaste reeglite alusel sportlase või muu isiku suhtes mis tahes meetme rakendamine on lubatud ainult juhul, kui rikkumise päevast ei ole möödunud rohkem kui kaheksa aastat.

See, millest peab lähtuma SA Eesti Antidoping, on kirjas WADA koodeksi punktis 2.8: „Ükskõik millisele sportlasele võistlusesiseselt ükskõik millise keelatud võtte või keelatud aine manustamine või manustamise katse, ükskõik millisele sportlasele võistlusväliselt ükskõik millise võistlusvälise testimise korral keelatud võtte või keelatud aine manustamine või manustamise katse või selleks abi osutamine, sellele kihutamine, kaasaaitamine, kallutamine, selle varjamine või selles muul viisil osalemine, mis sisaldab dopinguvastase reegli rikkumist või ükskõik millist dopinguvastase reegli rikkumise katset.”

SA EAD on kohustatud antud informatsioonile reageerima. Sisuliselt tähendab see seda, et esimese sammuna peame hindama, kas tegemist on nn positiivse juhtumiga.

See tähendab, et peame hindama kasutada olevat infot, vajadusel seda juurde küsima, kaaluma koostöövajadust juurdlusorganitega vms.

Juhul kui tegemist on potentsiaalse dopingujuhtumi ainega, läheb see edasi distsiplinaarkolleegiumile (DK), kelle ülesandeks ongi distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuni otsuseni. DK kohustus on osapoolte ärakuulamine, kohale mitteilmumist käsitletakse loobumisena.

Olümpiakomitee alustab uurimist

Neinar Seli
EOK president, EKJL-i ekspresident

EOK seisukoht dopingu suhtes on ühene: dopingul ei ole kohta spordis, keelatud ainete kasutamine on ebaeetiline ja läheb vastuollu EOK-le oluliste ausa mängu põhimõtetega.

Konkreetset paljastust kommenteerida on väga keeruline, kuna siin ei ole esitatud ühtki tõendit ühegi sportlase vastu, mistõttu ma ei soovi teha ennatlikke järeldusi. Ent ma ei ela roosas õhulossis – selge on see, et doping oli Eesti spordis probleemiks juba enne SA Eesti Antidoping asutamist. Arutame juhtumit nii EOK kui ka SA Antidopingu juhtidega ja tõenäoliselt oleks parim lahendus moodustada komisjon üksikasjade väljaselgitamiseks. Üks pool on ebaeetilise arsti käitumine, aga teine pool on see, kui palju on meie seas nn spetsialiste, kes selle doktori „teadmistega” ausat sporti mürgitavad. Seega pole ka välistatud õiguskaitseorganite poole pöördumine.

Küll aga loodan, et kui avalikult dopingust rääkida, siis ehk oskavad noored sportlased ja lapsevanemad dopingu ohtusid teadvustada ja sellest hoiduda.

Ei tea Eestis ühtegi dopingutarvitajat

Sven Mikser
Eesti kergejõustiku liidu president 2004–2006

Kergejõustiku liidu presidendina pole ma olnud teadlik ühestki Eesti sportlasest, kes võis olla tarvitanud või tarvitas dopingut. Kindlasti mitte.

Olen ka üsna veendunud, et Nõukogude aja idabloki sportlaste dopingutarvitamine ja pidev laboritöö dopingu alal pole tänapäeva Eesti sporti üle tulnud. Dopingu tarvitamine üldiselt on kindlasti probleem ning „keemikud” on selles vallas dopinguküttidest pidevalt samm ees, kuid arvan, et ükski alaliit, isegi kui sul on potentsiaalne medalivõitja olümpiamängudel või MM-il, ei saa dopingukahtluse ees silma kinni pigistada.

Kindlasti ei ole dopingutarvitamine tänapäeva Eesti spordis organiseeritud ega süsteemi poolt mahitatud tegevus. Usun, et nii olümpiakomitee kui ka alaliitude võitlus selle nimel, et valemängurid vahele võtta, on tõsine ja siiras. Ükski alaliit ei saa endale lihtsalt lubada seda, et ta dopingut aktsepteeriks. Kergejõustiku liit poleks ja pole seda kindlasti aktsepteerinud.