Dopingulugude anatoomia: arstid tulevad vargsi avalikkuse ette

Nimetamisväärsel tasemel hakati Eestis dopingukasutamisest rääkima 1960. aastate lõpus, märksa rohkem 1970-ndatel.

„Dopingukontrolli tehti siis põhiliselt võistluste ajal,” ütles 1996. aastal ajalehele Postimees toonane Eesti olümpiakomitee president Arnold Green. „Testiti võitjaid, pisteliselt ka kaugemale jääjaid. Kohe tulid päevavalgele ka esimesed kuritarvitused.”

Dopingaineid kasutati eelkõige jõualadel, kus lihasmassi olemasolu on väga tähtis. Niipea kui kontrolli tõhustati, hakkasid tagajärjed märgatavalt vähenema. Keegi ei tahtnud vahele jääda, aga riskijaid leidus kõikjal. Ained, mida sportlased sisse sõid, olid osaliselt kirjas dopinguna, aga nii mõnigi toonust tõstev pill polnud ametlikult keelatud ja neid kasutati kõhklemata.