Ebapärlikarp armastab puhast vett

Mis ühele hea, see teisele halb. Ebapärlikarbi puhul tuleb see igivana tõde eriti kirkalt esile. Karbipoolmete vahele sattunud liivatera hakkab loom neutraliseerima, kattes ta pärlmutterainega. Tasapisi kujuneb pärl. Molluskile on see võõrkehana kahjulik. Inimesele seevastu kasulik. Ja kuidas veel.

Eksib too, kes seostab imelisi pärle üksnes kaugete ning soojade maadega. Uhkeid pärle võib meilgi leida. Vähemalt oli nii veel selle sajandi esimesel poolel. Tarvitses vaid sobiv selge- ja puhtaveeline jõeke üles otsida. Hulganisti molluskeid põhjaliivast välja kiskuda, seejärel aga karbipoolmed lahti rebida. ühes läbivaadatud kahest-kolmest tuhandest loomast otsitu peituski.

Kolga mõisnik krahv Stenbocki perekonna ehete hulgas oli nii mõnigi kirsist suurem pärl. Veel 1934. aastal ostis kuulus tigudeuurija Curt Crausp ühelt Kolga talumehelt paarkümmend praakpärlit. Tallinna kullassepad olid neid kapsaseemne ja hernetera suurusjärgus aardeid ebasümmeetrilise kuju pärast kehvaks pidanud. ühes kahesentimeetrise läbimõõduga konglomeraadis oli näiteks kokku kasvanud hulk väiksemaid pärliteri. Kahte ühesugust pärlit ei leia, kinnitas Crausp. ühed olid valged, teised rohekad, kolmandad kollased, neljandad hoopistükkis lillad. Leidus isegi mustjaid.

Sedamööda, kuidas puhtaveelisi metsaojakesi üha vähemaks jäi ja ilusaid asju jumaldav inimene üha võimsamaks sai, muutus ka ebapärlikarp üha haruldasemaks. Tänaseks võib teda siia-sinna pillatult leida Saksamaal, Austrias, Tshehhis, Püreneedes, Briti saartel ja Taanis. Baltimaades paraku üksnes Eestis. Siingi ühesainsas ojakeses.

Omal ajal tähendas pärl suurt äri. Katariina II aegu jagati huvilistele enampakkumise korras pärlipüügi litsentse. Karl XII seevastu pani ametisse eraldi pärliinspektori. Vastseliina ümbruses olnud pärlipüük kohalike munkade meelistegevuseks, kinnitavad vanad kroonikad. ühe hõberubla eest saanud kaubajuut talumeeste käest Koiva kandis puulusikatäie laitmatuid pärleid.

Ebapärlikarp on omasuguste seas suur, kuni 15 cm pikkune loom. Tema pehmet ihu katavad paksud, neerja kujuga kojapoolmed. Tumerohelisel või pruunikal taustal võib eristada aastarõngaid nagu puulgi. Mõnikord on neid 70 või 80. Isegi sadakond. Ebapärlikarp on uskumatult pikaealine loom.

ühed on isased ja teised emased. Nagu meie, inimesedki. Seeme satub emandasse "suu" kaudu. Enam kui pool miljonit muna areneb ema lõpuste küljes. Oma nooruse veedavad kolmnurgelise kujuga nn pihtvastsed mõne forelli uimede küljes nugides. Nad kinnituvad kalale, tekitavad tillukese haava, seejärel aga imevad mitme kuu vältel peremehe mahlu. Mõne aja pärast, olles piisavalt kosunud, kukutavad nad end jõepõhja, lükkavad oma ainsa jala liiva sisse ning alustavad iseseisvat elu.

Liitrite kaupa endast külma vett läbi pumbates sõeluvad nad sellest välja kõik, mida hing ja ihu igatseb. Viie sentimeetri pikkune loomake jõuab tunnis kolm-neli liitrit endast läbi pumbata. Molluskist väljunud vesi on puhtam kui enne. Sobivas paigas konutavad sajad loomad tihedalt kõrvuti.

PEETER ERNITS