Ajakiri tunnustas Eesti volinikku Siim Kallast avalikkusele tõe rääkimise eest.
"Siim Kallas Eestist on avaldanud Euroopa Komisjoni poolt Brüsseli mõttekodadele ja valitsusvälistele gruppidele üle antud kopsakate rahasummade numbreid," tõdes The Economist.
Kõige rohkem kiidusõnu pälvis aga Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquín Almunia, keda iseloomustati kui „stabiilsuse ja majanduskasvu pakti valvurit.“
"Kui aasta tagasi levis paanika, oli Almunia rahulik, tõsine ja enesekindel, ulatades abi rabelevatele Euroopa Liidu riikidele, kuid ka hoiatades suuri riike ennatlike tegutsemise tagajärgede eest," kirjutas ajakiri.
The Economist jagas kiidusõnu ka Maltalt pärit kalandusvolinikule Joe Borgile, Taanist pärit põllumajandusvolinikule Mariann Fischer Boel’ile ja Iirimaalt pärit siseturu ja teenuste volinikule Charlie McCreevy’le.
Muuhulgas tõdes The Economist, et Lätist pärit energeetikavolinik Andris Piebalgs suutis viie aasta jooksul oma mõju kasvatada seoses Venemaaga puhkenud gaasitülidega, mistõttu energeetikast sai Euroopa Liidu jaoks prioriteetne valdkond. Ajakiri tunnustas ka Soomest pärit laienemisvolinikku Olli Rehni, iseloomustades teda „targa ja surmtõsise soomlasena,“ kuid kes suudab laienemisideed hoida elus hoolimata sellest, et laienemine on euroliidus äärmiselt ebapopulaarne teema.
The Economist polnud aga rahul sise- ja justiitsasjade voliniku Franco Frattini tegevusega, „kes on tark mees, kuid oli liiga palju seotud oma kodumaal Itaalias poliitika tegemisega.“
Saksamaa volinik Günther Verheugen teenis eelmise komisjoni kooseisus laienemisvolinikuna tunnustuse, kuid praegu jäi ta tööstusvolinikuna suhteliselt kõrvaliseks tegelaseks ja tabati koguni ühelt komisjoni istungilt sudokut lahendamast.
The Economist leiab, et ühest küljest on volinikud tähtsad poliitikud, kes saadetakse Brüsselisse igast liikmesriigist. Samas kui nende viieaastane ametiaeg lõpeb, ei pruugi Euroopa Liidu kodanikud teada, kes nende riikide volinikud Brüsselis olid.