Eduard Wiiralt viirastus otsijatele Pariisi kultuskohvikus
Louvre. “Mona Lisa” on uues saalis. Tuhandete rüselus, turvaja pilgud. Odavad fotokad ja kallid mobiilid jäädvustavad turiste pildile “Mina ja “Mona Lisa””. Kas ihkaks eestlane, et Wiiralti “Põrgu” ees käiks sama möll?
Louvre – maailma ühe suurima kunstimuuseumi internetikülg vastab päringule “Wiiralt–Viiralt” lakooniliselt: “Tulemusi pole.” Sama vastuse saab Pariisi internetiküljel surfaja.
Näitekirjanik Mart Kivastik suitsetab Pariisis sigareid ja sigarillosid. Tema Wiiralti lugu “Põrgu värk” on mõtteline järg mullu etendunud “Külmetava kunstniku portreele”, kus peategelaseks Konrad Mägi.
Kivastiku levitatav sigariaroom sobib teiste Pariisi aroomidega. Segunevad luksparfüümid, crepes’ ehk kohalike pannkookide, kebabi, koerasita ning feng shui lõhnad, rääkimata veidrate hallitusjuustude omast. Kõik sulab kokku lummuseks, mida hingab Pariis. Lõhn, mis toob kokku miljoneid.
“Ma ei tea Wiiraltist midagi, keegi ei tea,” ütleb Kivastik ja jätkab: “Mida aasta edasi, seda kinnisemaks Wiiralt muutus. Vaid mõnes oma kirjas avanes pisut. Jättis joomise, muutus veel kinnisemaks.”
Pariisi magnet
Ainus, mida Kivastik tajub, on Wiiralti spliin ja piin. Kunstnikku vajati Eestis, tema tahtis olla Pariisis. Ta tahtis olla Pariisis keegi, oli eikeegi. Üks paljudest. Nii seletab Kivastik, hingates Pariisi lõhna.
“Aga seda lõhna peabki hingama, linna tunnetama,” räägib Wiiralti loo väljatooja – ühenduse R.A.A.A.M juhatuse liige Märt Meos. Selle lõhna pärast ta trupi Pariisi meelitaski. Ju pidas Pariisi lõhna oluliseks ka Baltic Tours, kes reisi välja tegi.
Lavastaja Hendrik Toompere astub tänavail, videokaamera käes, fotoaparaat kaelas. Püüab hingust, jäädvustab maju, millel eestlase jaoks tähendus. “Kas otsite Trotski elupika?” uurib pariislane. Wiiraltist pole ta kuulnud.
Kui palju oli kolmekümnendail, viiekümnendail Pariisis end otsivaid Wiiralteid, ei tea. Täna kogunevad Montmartre’i mäele kümned kohalikud Aapo Pukid, jäädvustamaks möödujaid sadadele portreelehtedele.
Homme ei mäletata neist enamikku. Raske on olla tuntud kunstist pakatavas Pariisis.
Montmartre’i treppide juures sebivad õhtuti mustad poisid. Üks on Abdul, kes tuli viie aasta eest Senegalist. Täna teeb möödujatele käsitööna kauneid käepaelu. Arvab, et on väikestviisi kunstiinimene.
Abdul ja Wiiralt – kas ühed emigrandid mõlemad? Miks just Pariisis?
Kuidagi tuttav nimi...
Pierre on pubis, seljas värviplekiline mantel. Nagu kunstnikule kohane. Korraga jääb Pierre kuulama. Imelik keel. Nagu laul, tundub Pierre’ile. Ta küsib, et mis keel. “Eesti!” – tuleb kooris vastus näiteseltskonnalt.
Pierre on Eestist kuulnud, mitte aga eesti keelest. Eestlased näitavad värske Le Figaro lehe kaanelt oma presidendi pilti, kes maailma vägevate seltsis Roomas paavsti matab. Ja räägivad vägevast kunstnikust nimega Wiiralt, kelle radadel nad käivad. “Wiiralt,” kordab Pierre. Kuidagi tuttav. Nii ütlebki.
Veel tükk aega hiljem arutavad eestlased, kas Pierre rääkis tõtt. Et keegi Pariisis Wiiraltist kuulnud on, tundub imena. Toompere tõstab uue hoone juures otsivalt kaamera.
Kuulsuste paraad
Pere Lachaise’ kalmistut on nelikümmend hektarit. Nekropol, surnute linn. Wiiralt haud on Napoleoni asutatud rahulal haruldane. Pariisis, mis hindab lihvitut marmorit, on Wiiralti hauakivi krobeline, murtud. Justkui paljude Eesti inimeste saatus.
Hendrik Toompere käivitab taas kaamera, laseb objektiivi üle tuhandete haudade. Kusagil samas aias on Balzac, Chopin, Morrison, Proust. Toompere pikalt ringitanud kaamera peatub Wiiralti autogrammil, haua ainsal ehtel. Wiiralt ligiduses magab Edith Piaf.
Toompere paneb kaamera kinni. Kolme päeva otsingute järel on ta pilgus selgus. Mida ta lõpuks leidis, saame teada juulis Viinistus. Ju andis krobelise elu krobeline graniit vastuse. Või kalmistu lõhnatus, üksnes puhas linnulauline õhk. Nagu Eestis.
Esmaspäeval jõuab arvutisse kiri lavastuse kunstnikult Ervin Õunapuult. Tema selgus saabus paar tundi varem kohvikus, mille külalisteraamatus on Lennart Meri märge, et just seal taas-sünnitati Eesti vabadust. Ja seinal plaat rääkimas eesti kultuuriinimeste kontaktidest selle paigaga kahe ilmasõja vahel. Ja veel külalisi: Matisse, Dali, Modigliani, Chagall, Degas, Ionesco ... Wiiralt.
Kohvikuskäigu järel kirjutas Õunapuu nii: “Legendaarse La Rotonde’i terrassil istudes avastasin laua marmorplaadil lookleva kriimustuse, mis meenutas Viiralti külmnõela. Tore on unistada ja arvata, et meister saatis selle vaevumärgatava pisikese naisenäo viimse tervitusena kõigile, kellele tema looming korda läheb.”
Novembris löövad Pariisi kalmistud krüsanteemiõite meres särama. Prantslased, kes tavaliselt pole varmad esivanemate haudadel käima, toovad siis kalmudele miljoneid krüsanteeme.
Ju satub ka Wiiralti hauale mõni valge õis. Kas või üks. Tervitusena teisele poole.
Külamuuseum muutus kuulsaks teatriks
Kolhoosiaegse kalatööstuse hoonekompleksi renoveerimise järel sai Viinistu küla kolme aasta eest kunstimuuseumi, kui Viinistus sündinud Jaan Manitski (pildil) paigutas kalatehasesse kõigile vaatamiseks oma kunstikogu.
Kogu koosneb Eesti tuntuimate kunstnike ligi 400 maalist ja graafilisest lehest ning annab ülevaate nii
baltisaksa ehk Düsseldorfi koolkonna kui ka Pallase koolkonna ja kaasaegsete eesti kunstnike töödest.
Kuidas muutus kunstiküla ka teatrikülaks, kus mullu etendus “Külmetava kunstniku portree” – näidend, mis pälvis kõigi aegade Eesti suvelavastustest kõige enam auhindu?
Muuseumi rajaja Jaan Manitski meenutab: “Kui projekti juht Märt Meos ja näidendi autor siia tulid ja mõtet tutvustasid, siis ütlesin, et teeme ära. Sest mõte kunst ja teater kokku viia mulle meeldis. Pealegi on naaberkülas Käsmus juba ammu suveteatrit tehtud. Eks lava rajamisega läks kiireks, aga hakkama saime.
Juba sügisel rääkis Mart Kivastik, et teemat peaks jätkama ning nüüd juba Wiiralti looga. See näidend sünnib suvel katlamajas.
Nüüd liiguvad autorite mõtted juba selles suunas, et kolmanda näidendiga kunstist võiks Eesti tänapäeva välja jõuda. Miks ka mitte. Teeme ära!” R.S.
Kunstnik ja näidend
“Põrgu värk”
Esietendub 9. juulil
Mart Kivastiku näidend
Esietendub 9. juulil Viinistus.
Osades: Friedebert Tuglas – Margus Prangel, Aleksander Tassa – Sulev Teppart, Eduard Wiiralt – Jan Uuspõld, Nikolai Triik – Raimo Pass, Konrad Mägi – Hendrik Toompere jr, Elo Tuglas – Harriet Toompere.
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu.
Eduard Wiiralt
Eesti tuntuim graafik
Sündis 1898 Peterburis
Suri 1954 Pariisis.
Tuntuimad tööd: “Põrgu” 1930–1932 ja “Kabaree” 1931.
Veetis suure osa oma elust väljaspool Eestit, sh Pariisis.
