Esimese õhulennu au omistamine on lennundusajaloos segane küsimus, sest 19.-20. sajandi vahetusel katsetasid mitmed leiutajad eri maades mootorita purilennukeid või "õhust kergemaid sõidukeid", nagu neid tollal nimetati. Üldtunnustatud ajalugu loeb moodsa lennunduse sünnihetkeks 17. detsembrit 1903, mil Orville Wright sooritas Ameerika Ühendriikides koos venna Wilbur Wrightiga ehitatud motoplaanil kontrollitud sõltumatu õhulennu, kus ta läbis 12 sekundiga 120 jalga ehk umbes 37 meetrit.

Ligi 400-leheküljelises käsikirjas, mis jutustab Eesti lennundusest enne Teist maailmasõda, kinnitavad lennundusuurijad, et väliseestlane Alexander Liwentaal ennetas vendi Wrighte viie aastaga ning suutis esimesel katsel hakkama saada kaks korda pikema õhulennuga. "See oli pikim neist mootorlendudest, mis sooritati enne vendade Wrightide õhulende, ning selle ainsaks hädaks oli see, et õnnetu lendur ei suutnud oma lennukit korralikult maandada, vaid purustas selle ja murdis oma jalaluud ning jäi pikemaks ajaks invaliidiks," tunnistab Toivo Kitvel.

Isa "poliitiline põgenik" Läänemaalt

Balti lennundusajalugu uuriv inseneriharidusega hollandlane Frits Gerdessen, lennuametis vaneminspektorina töötav Johannes Tilk ja Tallinna tehnikaülikooli psühholoogiaõppejõud Toivo Kitvel tegid senist lennundusajalugu pea peale pöörava avastuse juhuslikult. "Hakkasime uurima Eesti vanemat lennundust," jutustab Kitvel. "Punasel ajal kirjutati sinna sellist bluffi sisse, et hoia ja keela, mistõttu avastasime mitmeid võltsinguid. Alguses mõtlesime, et ka Liwentaal on välja mõeldud mees."

Vihje osutus siiski õigeks. Lennunduse pioneer Alexander Liwentaal sündis 3. jaanuaril 1868 SHveitsis. Liwentaalide pere pärineb Liiwi mõisast Läänemaal. 19. sajandi keskel läks mõis Constantin Peter Andreas von Ungern-Sternbergi kätte, kes kutsus SHveitsist oma poja koduõpetajaks noore prantslanna. Tulevase aviaatori isa Juhan Liwentaal armus kenasse koolipreilisse.

"Kui too daam Ðveitsi tagasi läks, sammus armunud noormees jalgsi talle järele. John (ehk Juhan) Liwentaal sai 1864. aastal poliitilise põgenikuna loa asuda elama Lausanne'i," kirjutavad ajaloolased oma käsikirjas. Põgenikustaatuse sai papa Liwentaal tänu kavalusele - ta väitis end olevat Siberist põgenenud poliitvangi.

Eestlane abielluski oma südamedaami Jeanne Henriette Caroline Mattheyga ning asus tööle rätsepana. Pere neljast lapsest nägi teisena ilmavalgust Alexander, kes hiljem lõpetas SHveitsis kõrgema reaalkooli ning Pariisis kunsti- ja tööstuskooli. Ajalooallikad vaikivad, kas ettevõtlik aviaator ka eesti keelt mõistis, kuid üsna kindlalt oli pere peamine kodune keel prantsuse keel.

Wilhelm Telliga ühes nimistus

Algul dirizhaablitest vaimustunud Alexander Liwentaal on alpiriigis tuntud ajalootegelane, kellele võib omistada SHveitsi esimese lenduri tiitli. Noor Liwentaal asutas 1896. aastal SHveitsis esimese lennukooli õhupallil lendajate koolitamiseks. Mõni aasta enne Esimese maailmasõja puhkemist valmis Inglismaal Liwentaali edukaim õhulaev - dirizhaabel Blue Bird.

Paralleelselt õhupallidega projekteeris ja katsetas lennufanaatik juhitavaid õhusõidukeid. Nappidest arhiiviandmetest selgub, et Liwentaal sooritas juba 1898. aastal Inglismaal omatehtud lennukil 80 meetrit pika õhulennu, mis lõppes sõiduriista purunemisega. Rusudeks kukkunud lennuki mootori toru tungis talle kõhtu.

Liwentaal ei jätnud jonni ning paigutas jätkuvalt õhusõidukitesse kogu oma raha ja energia. Vabariigi algusaastatel ilmunud ajaleht Vaba Maa väidab, et Liwentaal on vähemasti korra ka Eestit väisanud. Nimelt olla Vene valitsus kuulsa lennukimeistri Petrogradi kutsunud ning tagasiteel sealt peatus Liwentaal Tallinnas sugulaste juures.

1906. aastal oli Liwentaal üks SHveitsi õhusõiduliiga (Schweizer Liga für Luftschiffahrt) asutajatest. 1909. aastal teatas kohalik leht, et tuntud lennundushuviline Alexander Liwentaal sai Genfi lähedal Vernier's valmis 250 kilo kaaluva bambusest biplaani, millel on 24hobujõuline mootor ja 24ruutmeetrised kandepinnad - näitajad, mis on tänapäeva mõõdupuu järgi pehmelt öelda äbarikud. Juba esimesel proovilennul murdus propelleri liiga pikk telg.

Jäljed kaovad Kanadas

Liwentaal veel ei heitunud. Sama aasta 13. septembril püüdis ta katapuldi abil tiibadele tuult alla saada, kuid ka see üritus luhtus. 15 000 franki maksnud lennumasina rusude hinnaks pakuti vaid 320 franki. Liwentaal ei suutnud pankrotist toibuda ning sõitis Inglismaale, kus hakkas ehitama dirizhaableid.

1915. rajas Alexander Liwentaal Pariisi veel lennukitehase, mille sakslased esimese ilmasõja käigus puruks pommitasid. Neli aastat hiljem siirdus ebaõnnestumistest räsitud väliseestlane Kanadasse, kus ta jäljed kaovad.

Artikli koostamisel on kasutatud materjale Frederik Gerdesseni, Johannes Tilga ja Toivo Kitveli peatselt ilmuvast raamatust "Aeg, mehed ja lennukid".


Koduvillane Ikaros

Täpselt 70 aastat tagasi püüdis Eestis elanud leiutaja Vladimir Lushkov linnutiivul õhuavarustesse tõusta nagu Kreeka mütoloogiast tuntud Ikaros. Ehkki täpsed andmed jäävad ajaloo hämarusse, kukkus korduvalt mujal proovitud eksperiment ilmselt ka siin läbi.

Endine Vene mereväeohvitser Vladimir Lushkov sattus Eestisse Puna-Venemaalt pagenud valgekaartlaste hulgas. Et ta ei suutnud eesti keelt nõutud tähtajaks omandada, pidi ta Eesti sõjaväest lahkuma ning teenis elatist orkestrandina.

Eruohvitseri huvi linnutiivul lendamise vastu tekkis pärast seda, kui ta osales 1923. aastal esimese iseseisvas Eestis ehitatud purilennuki valmistamisel. Üksi inimlinnu projekti kallal töötanud Lushkov tegi põhjaliku eeltöö - jälgis aegluubis filmivõtteid aeglaselt lendutõusvatest lindudest, uuris kodus "katsejäneseks" oleva kure tiivalööke, lahkas jahimeeste käest ostetud luiki ning proovis mitmete linnutiivuliste mudelite kandejõudu.

Eesti Ikaroseks ihkav mees võttis ette koguni aastapikkuse reisi Hollandisse, kus ta tutvus lennukiehitusega ning kus tema ideed olevat pakkunud huvi isegi sealsele tuntud lennukikonstruktorile ning -vabrikandile Fokkerile.

1931 valmis Lushkovil lõpuks Tallinnas Polgu tänava (praegu Lennuki tänav! - toim.) sauna puukuuris inimesele mõeldud tiivapaar. "Kas Lushkovil õnnestub tema elutöö? Ennustada seda jaatavas või eitavas mõttes oleks kõrvalseisjal riskantne," arutleb tollane Rahvaleht. "Arvesse võttes Lushkovi põhjalikke uurimusi, ta kas lahendab küsimuse, või tõendab tema ebaõnnestumine, et tiibade abita on inimesel lendamine absoluutselt võimatu."

Eruohvitser Lushkov polnud Eestis kaugeltki esimene, kes lihasjõul taevasse pürgis. Sarnaste katsetustega tegi juba 18. sajandi viimastel aastatel algust Ravila krahv Peter von Mannteuffel, kes on kirjanduse ajalukku läinud õpetlikku laadi lühijuttude ja frivoolsevõitu luuletuste autorina. Pärast allapudenemist mõisa katuselt tema katsed lõppesid.

Eesti teise aeronaudi loorberid kuuluvad mitte vähem tuntud mehele. Hilisem Pärnu Postimehe asutaja Johann Woldemar Jannsen kinnitas noorukieas käte külge omatehtud tiivad ja püüdis nendega veskikatuselt õhku tõusta. Õnneks maandus ta veskitammi taha vette.

Ilmselt saatis ka Lushkovi ebaedu, sest inimtiibadega lennust ei räägi ükski avalik allikas. Samuti ei mainita kusagil sellist lennuõnnetust. "Tegelikult on lihasjõul lendamine poolblufi värk," muigab lennundusajaloolane Johannes Tilk, kes leidis unikaalsed originaalfotod Eesti Ikarosest. Ta loodab, et keegi lugejatest oskab heita valgust Lushkovi saatusele.

Euroopa esimese lennuõnnetuse ohver

Vastavalt müüdile valmistas kreeka arhitektuuri ja skulptuuri isaks peetav Daidalos linnusulgedest tiivad, et koos oma poja Ikarosega põgeneda Kreeta saarelt, kus ta oli kuningas Minose tellimusel labürindi ehitanud, kuid hiljem kuninga põlu alla langenud. Meistrimehe lend läks igati korda, kuid Ikarosest sai esimene lennuõnnetuse ohver Euroopas, sest päikesele liiga lähedale lennates sulas ära tiibade kinnituseks kasutatud vaha.

Mihkel Kärmas