EE: Minu kodu on Eesti
Eesti Humanitaarinstituudi nelja aasta tagusest rebastepeost võttis osa üks kõhetu tumedat verd noormees. Ta kandis vildist mütsilotti, sinist kaelarätti ja tohutu suurt muhu kampsunit. See oli instituudi uus itaalia keele ja kirjanduse õppejõud Daniele Monticelli, kes mängis peol Tõnissoni.
“Daniele oli selleks ajaks juba mõned korrad Eestis käinud ja just vaadanud filmi “Kevade”,” meenutab üks õpilane. “Nii et ta oli Eesti asjas juba üsna sees.”
Professor Monticelli sõitis enne selle loo ilmumist paariks kuuks Itaaliasse. Ta vastab küsimustele meili teel. Puhtas eesti keeles, nagu paljud siin elavad itaallased: “Eestisse sattusin esimest korda 1994.aasta suvel, kui tulin külla sõpradele, kellega tutvusin Saksamaal. Püsivalt olen Eestis 1997.aasta sügisest - tulin oma tulevase abikaasa juurde ja tööle Humanitaarinstituuti. Hiljem abiellusin eestlannaga, praegu on mul aastane laps.”
Daniele, kas siin on teie kodu?
“Ma ütleksin küll, et Eesti on minu teine kodu. Märkan seda, kui vihastan Eestis toimuva üle (eriti viimasel ajal) ja olen vahel kriitiline riigi valitsemise suhtes. See näitab, et suhtun Eestis toimuvasse teatud kaasaelamisega ja tunnetan seda kui minusse puutuvat.”
Tõsi, sõbrad kutsuvadki Danielet vahel “kohalikuks itaallaseks”.
Teine juuni on võibolla ainus päev aastas, mil kõik Eestis elavad itaallased kokku saavad. Itaalia Vabariigi aastapäeval korraldab suursaadik Luchino Cortese suure vastuvõtu. Mustpeade majas, Toompeal Rüütelkonna hoones, sel aastal Kadrioru lossis.
Vastuvõtule kutsutute nimekirja järgi teab saadik, et Eestis peaks elama ligi 30 itaallaste perekonda.
See on väga väike ja väga noor kogukond. Esimesed itaallased asusid Eestisse kümmekond aastat tagasi. Keegi ei oska öelda, kes neist tuli kõige varem, kuid kindlasti nimetatakse esimeste seas mõne nädala eest mõrvatud Salvatore Grassot.
Vene ja Müürivahe tänavail Tallinnas võib itaallasi kohata kõige sagedamini. Siin on mitu itaallaste restorani (Controvento, Buongiorno), kauplust (Demini kaubamaja, Paul&Shark), saatkond, katoliku kirik, suurinvestor Ernesto Preatoni korter. Teine suurem itaallaste keskus on Preatoni ehitatud Ilmarise residents.
Grasso ja ta sõprade asutatud Controvento oli algusest peale itaalia klubi, kus käidi õhtuti aperitiivi joomas. Siin kohtusid juhuslikult ka Londonist oma Eestis töötanud emale külla tulnud veiniasjatundja Elena Natale ja oma Eestist pärit ema kodukohta külastanud mööblikaupmees Roberto Saraceno. Praegu on Elena ja Roberto abielus ning elavad ja töötavad juba seitsmendat aastat Tallinnas.
Kuid sel pühapäeval koguneb hulk itaallasi Müürivahe tänavale spaghetteria Buongiornosse. Söögikohas kuuleb ainult itaalia muusikat, telekast näeb itaalia kanaleid ja pakutakse ehtsat itaalia toitu. Koht kuulub Giampiero Angeluccile, kes on samuti üks esimesi itaallasi Eestis. Seekord kogunetakse vaatama ülekannet Itaalia valimistest.
Eelmise sajandi alguses rändasid miljonid itaallased oma kodumaalt välja vaesuse pärast. Ameerikasse, Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Aasiasse. Mõnikord tervete perede ja isegi külade kaupa.
Umbes samal ajal tekkisid uutesse elupaikadesse ka itaallaste enklaavid, mida ameeriklased kutsusid Väikesteks Itaaliateks. Ameerikas said itaallastest tavaliselt kõigepealt saapapuhastajad, nad kogusid raha jäätisekäru ostmiseks, edasi avasid jäätisekohviku või lillepoe ning lõpuks restorani või hotelli.
Tänapäeval lahkuvad itaallased kodumaalt pigem seiklusjanust või huvist raha teenida. Kuid sugulus- või sõprussidemed on sihtkoha valikul endiselt tähtsad.
“Elan mustlaselu,” kirjeldab Giacomelli Spordi juht Raffaele Guido. “Mulle meeldib siin, aga kui täna tuleks tööpakkumine näiteks Hispaaniasse, ei kahtleks ma hetkegi ja pakiks kohe asjad.”
4.oktoober 1996, Tallinna Lennujaam. Teist aastat Eestis tegutsenud Preatoni tõi Eestisse koos 126 Itaalia ärimeest. Üks suurematest investeerimishuviliste delegatsioonidest Eesti ajaloos ootas lennujaamas kaks tundi viisasid, ärritunud külaliste kohvrite jaoks kokku leidsid teenindajad ainult kaks käru.
Kõik need itaallased oma raha siia ei toonud, kuid Eestiga seotud investoreid on ometi rohkelt. Näiteks omavad itaallased peale Tallinna kinnisvara ka Raplas ja Hiiumaal. Milaanost pärit Davide Bizzi käes on Demini kaubanduskeskus ja Prantsuse saatkond Toompeal, lisaks väiksemaid objekte üle Eesti.
Tehinguid, mida Elena Natale juhitud Veinipööningul, Pika tänava Vinotheque´is ja nüüd sigarimajas La Casa del Habano hea punase või valge veini taga on sõlmitud, ei jõua keegi kokku lugeda.
Saadik Cortese ütleb, et itaallasi, kes on Eestisse teinud väikese investeeringu (enamasti tööstusseadmed, toiduainetetööstus) ja käivad oma äri mõned korrad aastas vaatamas, võib olla mitu korda rohkem siin alaliselt elavatest kaasmaalastest. “Olen kohtunud võibolla 60 sellise inimesega, kuid nad kõik ei suhtle saatkonnaga.”
Romaani filoloog Evelina Metðkovskaja oli aastal 1997 tõlgiks ühele Itaalia mööbliärimehele. Ootamatult astus mees sisse panka. Selgus, et ta oli teiste soovitusel ostnud Eestis hulga aktsiaid ja läks nüüd oma portfelli seisu uurima.
Mees küsis, kas tema aktsia hind on tõusnud. Pangatöötaja ütles jah. Selleks ajaks oli börs pärast krahhi suurest madalseisust pisut välja tulnud.
“Äkki vaatasin, et mees langes näost ära ja hakkas väga ärevalt rääkima.”
Nüüd sai Evelina aru, et investor kuulis sellel hetkel esimest korda, missugune katastroof meie börsi tegelikult oli tabanud. Lõpuks veenis pangatöötaja kaotusest hoolimata meest lisaks veel hulka aktsiaid ostma.
“Tänu Jumalale saavad siinsed itaallased eestlastega väga hästi läbi!” hüüatab saadik Cortese õnnelikult. Tal on väga palju eestlastest sõpru.
Kuid on kaks musta lammast, Giovanni Sposato ja Antonio Angotti, keda ka itaallased ei taha omaks tunnistada. Nad on itaallastele teinud uskumatult halba reklaami.
“Vean kihla, et Angotti ei räägi itaalia keeltki,” ütleb ajutiselt Eestis elav Carlo Scialdone.
Kui Angotti Eestist põgenes, sai saadik Cortese Eesti migratsiooniametist kirja: “Meile teatati, et Angottilt on võetud ära elamisluba ning paluti meil see teade Angottile edasi anda,” räägib saadik.
“Kirjutasin vastu, et see kõik on väga kena, kuid ma pole Antonio Angottit kunagi näinud ega tea tema asukohta ning ei saa talle teadet edasi anda.”
Filoloogid räägivad, et Itaalia nimede kohta kehtis varem reegel: kui perekonnanimi lõpeb ainsusega (-a või -o), siis on see inimene pärit lõunast ehk Sitsiiliast. Kui nimi lõpeb mitmusega (-I või -e), on tegu põhja-itaallasega.
Tänapäeval ei pea see alati enam paika. Näiteks Sposato on küll sitsiillane, kuid Grassol ei olnud Lõuna-Itaaliaga mingit pistmist.
Päritolu reedab ka välimus. Süsimustade juustega tõmmud itaallased on reeglina lõunast. Äri ajavad Eestis enamasti põhja-itaallased. Kuid aastasadu kestnud vastuolu vaese Sitsiilia ja rikkama Põhja-Itaalia vahel ei unusta itaallased ka välismaal elades - isegi väikeses kogukonnas tekivad sõpruskonnad suuresti kodukoha järgi.
“Itaallased on suured individualistid,” ütleb saadik Cortese. Ta arvab, et see on üks põhjus, miks siinsel kogukonnal ei ole ühte liidrit. Teiseks on tegu liiga erinevate elu- ja huvialadega inimestega.
“Itaalia kultuur on nii suur ja vana, seda teavad kõik,” ütleb Natale. “Itaalial pole vajadust end reklaamida.”
Kui näiteks Prantsusmaa või Saksamaa kultuuripoliitika on ekspansiivne ja neil on Eestis oma instituudid, siis pisikeses Itaalia saatkonnas ei ole kultuuriataðeedki. Kaks korda aastas püüab saatkond tuua Eestisse mõne orkestri, laulja või ansambli ja lüüa kaasa mõne konverentsi korraldajana.
Itaalia kultuuri esindab siin kõige paremini Eesti Dante Selts. Seda juhivad eestlased (dirigent Norman-Illis Reintamm ja professor Ülar Ploom). Kuid sellega on seotud ka paljud itaallased (kadunud Grasso või õppejõud Monticelli ja Andrea Bochese).
Humanitaarinstituut on ainus Eesti ülikool, kus itaalia keelt saab õppida põhierialana.
Tartu Ülikoolis on see kõrvaleriala. Keelt saab õppida ka Euroülikoolis, kus töötab aastaid Eestis elanud professor Bochese.
Pea kõik itaallased on sünni järgi katoliiklased (üksikud protestandid välja arvatud).
Tallinna Peeter Pauli koguduse juht isa Philippe Jourdan ütleb, et Vene tänaval asuvas kirikus käivad missal vaid üksikud itaallased. “Nad ei saa keelest aru, sellepärast,” selgitab prantslane Jourdan.
Kuid kummalisel kombel elab piirilinnas Valgas ka üks itaallasest padre - isa Alfonso Di Giovanni. Ta on esimene katoliku preester Valgas pärast 60aastast vaheaega. Isa Alfonso tunnistab ausalt, et enne Eestisse saatmist ei olnud tal aimugi, kus tema tulevane töökoht asub. Kuid talle meeldib siin vaatamata külmale talvele, ta õpib usinalt eesti ja vene keelt ning nelja aasta jooksul kasvas Valga kogudus vähem kui 20 inimeselt üle 60 liikmele.
“Sa meeldid mulle! - Mi piaci!”
“Sa ajad mu hulluks! - Mi fai impazzire!”
“Sa kuulud mulle! - Sei mio!”
“Abiellume! - Sposiamoci!”
Need kirglikud read pärinevad 1997.aastal ilmunud esimesest eesti-itaalia vestmikust, peatükist “Perekonna- ja eraelu”. Vestmiku, mille esimene trükk müüdi kiiresti läbi, toimetajaks oli Grasso.
Kui itaallastel on mõni nõrkus, siis on selleks naised.
Jälgige, kuidas mõni itaallane siseneb ööklubisse või baari. Teda ümbritseb terve pilv piltilusaid eesti ja vene tütarlapsi. Ühelegi itaallasele ei mahu hinge ka see, kui mõni tüdruk istub baarilaua taga üksinda.
Suviti saabub Tallinna turistidena sadu Itaalia mehi, kelle eriliseks huviobjektiks on kohalik ööelu. Kuid Carlo Scialdone ärritus silmnähtavalt, kui leidis ühest eesti ajalehest (nime ta ei mäleta) viite seksiturismile. “See on jama, et itaallased tulevad Eestisse ainult selle pärast!” kinnitab ta.
Kahtlustatakse, et nõrkus õrnema soo vastu sai saatuslikuks ka kõigi poolt armastatud Grassole. Ta ei olnud abielus, kuid suhtles mitme Eestis elava naisega, kellest kahega tal oli kokku kolm väikest last.
Vene tänava kirikusse tulid Salvatore Grassot ära saatma kõik tema sõbrad.
Juhtunu oli kõigile ðokk ja itaallased ei oska seda seletada. Paljud ei ole rahul sellega, kuidas Grasso surma on ajakirjanduses kajastatud. Paljud on hakanud mõtlema, kas poleks õige Eestist lahkuda.
Mitte sellepärast, et siin oleks ohtlik. “Brasiilias elades tungiti mulle kaks korda kallale ja rööviti paljaks,” räägib saadik Cortese. “Siin ei ole minuga midagi juhtunud.” Näiteks Elena Natalet paneb mõtlema hoopis see, et lahkus tema väga hea sõber: “Sõbrad on need, kes tihti panevad elukohta vahetama. Kui nemad lahkuvad, hakkad ka ise lahkumise peale mõtlema.”
Itaallased Eestis
Vaimulikud
Isa Alfonso di Giovanni
Eestis aastast 1997. Valga katoliku kiriku preester. Peab plaani tuua Eestisse Itaaliast näidisperekondi, kes ei lahutaks ega teeks aborti.
Professorid
Daniele Monticelli
Eestis aastast 1997. Humanitaarinstituudi itaalia keele ja kirjanduse õppejõud. Abielus eestlannaga, aastane laps. Räägib head eesti keelt.
Andrea Bochese
Eestis aastast 1996. Euroülikooli võõrkeelte õppetooli juhataja, tõlk. Räägib head eesti keelt.
Fulvio Meguschar
Eestis aastast 1994. Horvaatia kodanik. Kuid tema vanemad on itaallased ja kodune keel itaalia keel. Õpetab TÜs itaalia keelt, räägib head eesti keelt.
Pietro Lauretta
Eestis sellest talvest. Vahetas välja eelmise itaalia keele professori TÜs. Tema palga maksab Itaalia välisministeerium.
Eva Toulouze
TÜ õppejõud, pani käima sealse itaalia keele programmi. Ema itaallanna, isa portugallane. Õppis Prantsusmaal.
Restoranipidajad
Giampiero Angelucci
Esimesi itaallasi Eestis, tuli siia 1990ndate alguses. Müürivahe tänavas asuva spaghetteria Buongiorno omanik.
Elena Natale ja Roberto Saraceno
Eestis aastast 1994. Elena juhib sigarimaja La Casa del Habano (kuulub Tolaramile) ja Roberto impordib Interni mööblit.
Salvatore Grasso
Esimesi itaallasi Eestis, asus siia 1990ndate alguses. Restorani Controvento üks omanikke. Kavatses rajada uue restorani Raekoja platsile.
Töötas alguses mõnda aega Humanitaarinstituudis õppejõuna. Ühe esimese eesti-itaalia vestmiku toimetaja. Plaanis koos professor Ülar Ploomiga kirjutada raamatut eesti ja itaalia mõtteviiside võrdlusest.
Asutas kuulutustelehe Soov. Mõrvati 23. aprillil Müürivahe tänaval.
Luciano De Osti
Controvento teine itaallasest omanik. Eestis viiendat aastat.
Paolo Moglia
Eestis aastast 1993. Mitme restorani ja modelliagentuuri asutaja ja (endine) omanik. Tuntud Carmen Kassi avastajana. Kohvitootja Illy esindaja, praegu kuuluvad talle restoran Attimo ja agentuur Top Models. Abielus eestlannaga, räägib head eesti keelt.
Eestis on ka tema vend Angelo, kes juhib pitsarestorani Attimo Lasnamäel.
Alberto Lovati
Raekoja platsi restorani Byblos omanik.
Ärimehed
Ernesto Preatoni
Eestis aastast 1994. Omab Eesti kodakondsust. Suurim itaalia päritolu investor Eestis: kinnisvara, pangandus, kaubandus, turism jne. Eestis viibib vähe, ajab äri nii teistes Baltimaades kui ka Egiptuses.
Preatoni vanema poja Roberto naine on eestlanna.
Mario Marcolin
HTM Spordi tegevdirektor, kes viibib Eestis harva. Toodab põhiliselt slaalomsuusasaapaid.
Luca Raffaele Guido
Giacomelli Sport Eesti juht. Eestis augustist 2000. Side Baltimaadega algas 1995, kui rajas Vilniusse suure itaalia kingakaupluse. Räägib ka vene ja leedu keelt. Elab eestlannast tüdruksõbraga.
Diplomaadid
Luchino Cortese
Itaalia suursaadik Eestis.
Kinkis eelmisel aastal Rahvusraamatukogule sadakond klassikalise itaalia kirjanduse köidet.
Saatkonnas on diplomaatidest veel tema esimene abi Bartoli, täiskoosseisus peaks olema 5 konsulaarametnikku Itaaliast.
Ülevaade ei ole täielik. Migratsiooniameti andmeil elab Eestis alalise elamisloaga vaid 4 itaallast, ajutine elamisluba on 50 itaallasel.
Helen Urbanik, Anne Prommik
