Ent tuleb möönda, et suure osa rahva teadvuses on mõlemad ühendused äärmiselt ähmased ja abstraktsed. Uskudes avaliku arvamuse uurijaid, on viimastel kuudel kasvama hakanud pigem skepsis kui optimism, mille põhjused on üsnagi aimatavad.

Et euroküsimus Eesti inimesele siiani eluküsimuseks pole olnud, selle tõestamiseks sobib suurepäraselt Jaanus Raidali juhitud Tuleviku Eesti Erakonna esinemine kahtedel viimastel parlamendivalimistel.

1995. aastal saavutati kasinad kolm protsenti häältest, neli aastat hiljem ei pääsenud tulevikueestlastest eurokriitikute üksteist kandidaati isegi valimisnimekirjadesse. Skeptikute valimisfiasko tõestas seda, mida oligi tarvis tõestada: ehkki europessimistide osakaal ühiskonnas polnud just väike, kaalusid elulisemad probleemid - palk, pension, maksud, arstiabi - valimisotsustuste tegemisel euroküsimuse selgelt üles.

2003. aasta valimistel on eurovastaste nishshi kindlasti palju rohkem trügijaid. Võimalik liitumispäev läheneb ning ühes sellega kasvab tõenäosus, et vähemalt hetkeks tekib ka valimiste eel olukord, kus euroküsimus rahvale argiprobleemidest tähtsam on. On iseloomulik, et seda tõttavad ära kasutama eelkõige poliitilised marginaalid, need erakonnad, mil muidu parlamenti asja ei ole ja mis on varmalt valmis kasutama mistahes tavaolukorrast hälbivat hetke, et kordki oma eksistentsi jooksul marjamaale jõuda.

Et ühiskonna hetkelise tundepuhangu harjal parlamenti pääsemine pole võimatu, seda on hilisajaloos tõestanud kuningriiklased ja toomepuulased-eestikodanikud.

Viimaste kuude ajakirjanduses kõlabki eurovastasuse noote eeskätt Tiit Toomsalu sotsiaaldemokraatide ja eksraidallastest iseseisvuslaste suust ja sulest.

Tõsi, selgelt määratletud eurokriitikute hulgas on ka üks jõud, kes ka euroratsul sõitmata tulevastel parlamendivalimistel edukas suudab olla, nimelt Kristlik Rahvapartei, ent euroküsimuses on nemad pigem erandiks kui reegliks.

Suured parlamendierakonnad on oma euroeelistuste kirjeldamisel tunduvalt vaoshoitumad. Sellegi põhjusi pole keeruline mõista. Raske tööga kätte võidetud positsiooni poliitikamaastikul võib rabeda europoliitikaga pigem murendada kui kindlustada.

Valitsuse pettumuseks laienemine viibib

Nii kandidaatriikide kui ka Euroopa Liidu liikmesmaade poliitikud peavad kogu aeg mõtlema, kuidas harmoneerida liidu laienemisrütme kodumaistest valimistsüklitest ja teistest poliitilistest protsessidest põhjustatud lainetusega.

Põhjendades selgeid laienemistähtaegu nimetavate otsuste pidevat venimist, on meie eurointegraatorid mõnigi kord toonitanud, et taolisi potentsiaalselt ebamugavaid otsuseid eelistavad sakslased, prantslased ja teised eurooplased teha pigem vahetult pärast kui vahetult enne siseriiklikke valimisi.

Kindlasti on selles väites uba ning samavõrd kindel on seegi, et sisepoliitilistest kaalutlustest pole vaba ka Eesti eurotee.

Eelmise koonderakondliku valitsuse lõpul ja praeguse isamaalise valituse alguspäevil oli kodumaiseks tarbimiseks käibel selline tähtaegade graafik, mille kohaselt läbirääkimised lõpetataks 2001. aasta jooksul, 2002. aasta kestel jõutaks valmis ratifitseerimisringiga ning 2003. aasta jaanuaris oleksime Liidu täieõiguslikud liikmed.

Pretensioonika plaani koostamises pole miskit paha. Ent tuleb arvestada, et kui ei toimu ettenägematuid siseriiklikke vapustusi, siis toimuvad 2003. aasta märtsis riigikogu valimised.

Kui tähtaegu õnnestuks täita, oleks valimiskuupäev istuvale valitsusele ilmselt soodus, kuna täidetud lubadus on teadagi tõhus kampaaniarelv ning samas poleks liitumisjärgne esimene pettumuslaine (sellise tekkimisele osutavad kõik viimase laienemislaine riigid) veel jõudnud jõudu koguda.

Hetkel näib aga enam kui tõenäoline, et tegelik laienemine, kui selline ikka aset leiab, ei saa teoks enne 2004. aastat. Selline olukord seab kodumaise parlamendiopositsiooni valitsusega võrreldes eurotemaatika kampaaniaotstarbelisel kasutamisel soodsamasse seisu.

Lisaks võimalusele rünnata istuvat ja läbirääkimisi pidavat Mart Laari valitsust eurokriitiliselt positsioonilt saab leigelt eurosõbralik osa opositsioonist - ja just sinna kuuluvad praeguse Eesti valitsusvälised suurparteid Keskerakond ja Rahvaliit - hea võimaluse teritada hambaid valitsuse saamatuse aadressil, kuna enda poolt püstitatud tähtaegu ei ole suudetud täita.

Ja kui liitumine 2004. või 2005. aastal teoks saab, võib praegune opositsioon ilmselt õigusega öelda: meie tegime, nemad ainult lubasid.

Võimulolijad vajavad süüdlast

Mida praegune valitsus sellise olukorra leevendamiseks saaks ette võtta? Üheks loogilisemaks sammuks oleks katse vastutus tekkiva ummiku eest endast eemale veeretada.

Paraku ei saa seda lükata riigisisese opositsiooni kaela ning sel juhul on ainsaks võimalikuks patuoinaks Euroliit ise. Juba täna annavad Eesti valitsusmeelsed välispoliitikud vargsi mõista, et kui ladus liitumisprotsess peaks kuidagi takerduma, siis ei ole selles süüdi mitte meie kasin eurovalmidus, vaid praegused liikmesriigid, mis tähtaegade ja tingimuste seadmises ning omavahelises võimu jagamises kokkuleppele ei suuda jõuda.

Selline taktika on aga valitsuse jaoks kahe teraga mõõk. Kui eesmärk täidetakse ja vastutus täitumata lubaduste eest õnnestubki Brüsselile veeretada, siis muutub edaspidi raskemaks euroreferendumi positiivse tulemuse saavutamine, kuna inimestes kultiveeritakse alateadlikku tunnet, et teine, tugevam läbirääkimiste pool manipuleerib meie ja meie huvidega.

Kibestumine põhimõttel "ei taha teie meid, siis pole ka meile teid tarvis" võib sel puhul rahvahääletusel realiseeruda negatiivseks tulemuseks. Tegelikult kasvab eitava referendumitulemuse tõenäosus niigi sedamööda, kuidas liitumistähtaeg kaugemasse tulevikku nihkub.

Muidugi on praeguse valitsuse jaoks ahvatlev näidata kõike Brüsselist lähtuvat head omaenda tubli tööna ning serveerida kodumaistest rumalustest tulenevat kahju kurjade eurokraatide sepitsusena, ent siis tuleb arvestada ka tagajärgedega, mida selline käitumine kaasa toob.

Olen veendunud, et eitav otsus euroreferendumil oleks rumalaim poliitiline otsus, mida Eesti algaval kümnendil võiks langetada. Eriti traagiline oleks meie majandus- ja julgeolekupoliitilisele tulevikule see, kui Läti-Leedu samal ajal Euroliidule "jah" ütleksid.

Ilmselt ei jääks meil siis muud üle kui esimese aga-me-teile-alles-näitasime-pohmeluse järel uus liitumistaotlus Brüsselisse viia ning uusi vaevarikkaid läbirääkimisi alustada.

NATO naudib Moskva nõrkust

Seda, et Eesti integratsioonipüüdlused on viimase aastakümne jooksul killustunud Euroopa Liidu ja NATO vahel, ei eita keegi, ehkki ühed käsitlevad toda tõika otsustusvõimetuse, teised teadliku valiku ja poliitilise tarkusena.

Argumente jagub mõlemal: NATOsse kuulumise plusse ei ole seni vaidlustanud ükski poliitiline jõud peale etniliselt erilaadse EÜRP. Ka ei ole üheselt selge, kas NATO-integratsioonile suunatud hiiglaslikud riigikaitselised rahaeraldised meie europonnistusi pärsivad või hoopiski edasi aitavad.

Igal juhul ei ole ükski valitsus tahtnud otsesõnu öelda, kumb kahest organisatsioonist on meie esimene, kumb teine prioriteet.

Neile, kelle jaoks Läände minek tähendab eelkõige kaitset Venemaa eest, on Euroliit ja NATO mõneti teineteist asendavad turvagarantiid ja ühe liitumisprotsessi kiirendamiseks võiks teise nihutada pisut kaugemasse tulevikku.

Paraku on otsuse tegemine erakordselt raske. Avalik arvamus näib enam soosivat NATOt, kuna kaasnevad alateadlikud hirmud seoses rahvuslike püsiväärtuste kaotamisega on sel puhul väiksemad.

Samas toimuvad euroläbirääkimised vähemalt näiliselt stabiilsemas tempos ja väiksemate jõnksutamistega. Poliitikud jälgivad pingsalt ka seda, kuidas USA ja Euroopa kaitsekoostöö Atlandi ookeani idakallast puudutav osa üha enam Euroliidu pädevusse üle läheb ning sellega Euro-kaardile tugevust lisab.

Eesti NATO-pürgimuse resoluutsusele annab lisaks tegelikule turvataotlusele jõudu ka soov suurt idanaabrit trotsida ning tõestada oma õigust olulisi otsuseid "päris ise" langetada.

Sellepärast nuiavadki pea kõik meie välispoliitikud igal foorumil Lääne liidritelt kinnitust, et Venemaal ei ole NATO laienemisel mingit sõnaõigust ning Eesti liitumine on vaid meie endi ja alliansi vaheline asi. Iseenesestmõistetavalt saadakse - vähemalt seni, kuni telekaamerad töötavad - ka meid rahuldav vastus, et kõik ongi just täpselt nii.

Tegelikkuses on paradoksaalne tõsiasi, et Moskva võib tõkestada meie NATO-teed täna mitte oma tugevuse, vaid nõrkusega. See, et Venemaa on minetanud oma positsiooni militaarse superriigina (vähemalt siis, kui jutt käib tavarelvastusest), annab Washingtonile ammuoodatud võimaluse tegelda enam teiste rahvusvahelist julgeolekut ohustavate regioonidega, nagu Korea, Lähis-Ida või Iraak.

Tillukesed Balti riigid, millel täna puudub isegi reaalne oht langeda uue okupatsiooni ohvriks, ei ole ilmselt piisav argument, et sundida ameeriklasi provotseerima Vene karu muskleid pingutama.

Taoline pragmatism meie võõrandamatute õiguste arvel võib näida ebaõiglasena, kuid on tõsiasi, et Läänemere-regioon ei ole täna tõesti selleks piirkonnaks, mis maailmarahu kõige enam ohustaks.

Ma olen veendunud, et Lääne poliitliidrite väärtushinnangud on endiselt paigas ja kui idast lähtuv oht kord taas tugevneb, ei ole NATO kitsi oma vihmavarju meie kohale nihutama.

Mõistus ja tunded

Nii Läände minekut kui ka rahvuslikku iseolemist pooldavas retoorikas on viimasel ajal ratsionaalsed argumendid segunenud emotsionaalsetega.

Usun minagi, et Euro- ja NATO-optimistide retoorika on pragmaatilisem ning skeptikute oma enam emotsioonidest kantud, ent tegelikult on nii ratsionaalsed kui ka emotsionaalsed argumendid võrdselt maksvad.

Meenutagem, et nii esimene kui ka taastatud iseseisvus võideldi kätte pigem ebaratsionaalse eufooria kui kaalutletud pragmatismi toel.

Uue sajandi väljakutse on eestlaste jaoks mitte niivõrd valik iseseisvuse säilitamise ja loovutamise vahel, kuivõrd globaliseerumise tegeliku tähenduse mõistmine ning oma identiteedi säilitamine mitte maailmastumise kiuste, vaid selle abil.

Ma olen kindlalt veendunud, et kuigi rahvuslik keel, kultuur ja isegi rahvusriiklus ei ole oma tähendust minetanud, on kolklusele rajatud ühiskonnafilosoofia uue aastatuhande maailmas hukutav.

Artikli autor Sven Mikser (27) on Keskerakonna abiesimees ja tõenäoline välisministri kandidaat 2003. aasta valimistel.