EE: Peaministri poeg paljastab mõrva kavandavad ametnikud

"Ma palun kõikide Eesti Vabariigi elanikkude abi, et ära hoida ühte väga piinlikku mõrvakatset," kirjutab aastail 1939-1940 peaministri ametit pidanud Jüri Uluotsa poeg Erik EE toimetusele. "Kui see mõrv õnnestuks, oleks see suur rahvuslik skandaal ja katastroof, häbiks tervele riigile ja rahvale."

Rootsis elav Erik Uluots (70) on kindel, et Tartu linnavalitsuse ametnikud on välja valinud ohvri, kelle nad kavatsevad külmavereliselt mõrvata, hävitada, rüüstata ja vägistada. Seda kõike eesmärgiga teha põrmuks ta kuulsa isa elutöö. Ohvriks on aga tema kinnistu Tartus Vanemuise pargi kõrval, kus Jüri Uluots koos perekonnaga eelmise vabariigi aegu elas.

Maade tagastamise käigus sai Erik Uluots oma isa kinnistu omanikuks. Värvis maja lumivalgeks, nagu ta 1944. aastal Rootsi põgenenud Uluotsade perekonnast maha jäi. Otsustas majas ning aias sisse seada muuseumi oma isa töö ja elu põlistamiseks. Isegi tema skulptuuri aia keskele visandas mõttes valmis.

Ometi pole Vanemuise pargi ääres ei muuseumi ega Jüri Uluotsa skulptuuri. Suurmehe poeg nägi takistust krundi piirides, mida linnavalitsus oli muutnud. Algselt kitsas ja kolmnurkne kinnistu ei sobinud linna üldplaneeringusse, mistõttu see kohendati nelinurkseks - ühte serva anti maalapp juurde, teisest nurgast võeti tükk ära ja liideti kõrvalasuva Vanemuise 45 krundiga.

Üle kõige kardab Uluots, et naaberkrundi tagahoov ja parkla kunagi tema isale kuulunud maanurgal hävitavad kogu ajaloolise aia miljöö. Sel põhjusel on Uluots saatnud Tartu linnavalitsusele mitmekümneleheküljelisi kirju - mõnes nimetab linnaametnikke natsideks, mõni on värsivormis, kõik on aga ühtmoodi emotsionaalsed.

[Ametnikud] tahavad nimelt minu isa /.../ vana ajaloolist aeda mõrvata, hävitada, rüüstata, vägistada ja selle ajaloolise aia keskele asetada ühe täiesti võõra kontorimaja tagahoovi koos räpase autode parkimisplatsiga ja ühe tagahoovi ehitusega, mis kangesti tuletab meelde vanasti tagahoovides olevaid väljakäigukohti. /.../ Minu isa ajaloolist aeda ei ole enam olemas. Seda aeda, kus minu isa Eesti suurmees Jüri Uluots töötas, mõtles, puhkas, jalutas, pole enam olemas. Aeda, kus tema abikaasa, minu ema liikus õitsevate puude ja lillede keskel, kus kasvasid üles tema lapsed - mina ja mu õde.

(E. Uluotsa kirjast Eesti Ekspressile)

Kõige taga on ametnike meeletu, loomalik ja primitiivne viha tema isa aia vastu, usub Uluots. Parkla rajamine kunagi ta isale kuulunud krundi serva võrdub aga Jüri Uluotsa elu ja töö ääretu mõnitamisega, tema mälestuse teotamisega, leiab Uluots. "See oleks sihilikult pahatahtlik tegu minu isa vastu," kinnitab ta.

Linnavalitsuse planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku kinnitusel saavad tema ja ta alluvad rahulolematuilt maaomanikelt ähvardusi alailma. "Las vana inimene olla, mis sest asjast ikka kruttida," hurjutab pretensioonikate väliseestlastega harjunud Ranniku ajakirjanikku. "Nad näevad asja sageli vaid ajaloolisest küljest ega saa aru, et praegu on uus aeg ja uus kord, kus kõike ei saa enam taastada, nagu see enne sõda oli."

Selle mehe [J. Uluotsa] elu ja tööd tahetakse siis meelega nii porri tõmmata, nii rüüstata, nii vägistada, nii hävitada, nii mõrvata. Ma olen kindel, et sellega ei ole Eesti rahvas päri, sellega ei ole Eesti rahvas rahul, seda ei luba Eesti rahvas.

Niisugust piinlikku skandaali pole Eesti Vabariigil ega tema inimestel vaja. Sellepärast pöördun ma terve Eesti rahva poole et säärast skandaali vältida ja ära hoida.

Vaid ühe tähtsa detaili jätab suurmehe poeg enda teada. Nimelt ei õnnestunudki kodueestlastelt abi otsivalt Uluotsalt kuulda, millist abi ta Eesti rahvalt täpselt ootab. Ning üks oluline detail veel - kõnealune naaberkrunt on hetkel tühi. Lehkav tagahoov, parkla räpaste autodega, mis rikub ajaloolise aia miljöö? See on vaid Uluotsa kartus - kes teab, mis kunagi naaberkrundile rajada võidakse.

Lauri Linnamäe