EE: Stripibaari lahjad jõulud
""Mis seksi? Ei mingit seksi, ma ei taha seksida, ma pole prostituut," karjusin ma. Aga mees käib mulle enesekindlalt peale, et ta peab saama, sest maksis perenaisele tuhat krooni nimelt seksi eest," meenutab Aleksandra* paari kuu tagust vastikut lugu. Ta on tantsija. Striptiisitantsija ööklubis Valge Lõvi.
Me oleme Aleksandra ja ta kahe kaaslase Maria ja Niinaga istunud poolteist tundi Merita panga majas. Klaasist, metallist ja puhtusest kiiskavas fuajees asuvas kohvikus, kus ilus ja jõukas elu on käega katsutav. Aga meie räägime räpasest ärist Tallinna kesklinna kahtlases lõbustusasutuses.
"Meid sõimatakse klientide ees, kõige rõvedamate sõnadega. "Te olete odavad litsid, ei muud," on neist leebeim," jätkab Aleksandra sõjakalt. "Oleme nagu orjad."
See sõimaja, kellest Aleksandra räägib, on klubi omanik ja juhataja Galina Almanis. Viiekümnendates aastates proua, keda olümpiaregatiaastal võis sageli Viru hotelli vahet käimas näha.
Kui äri õitses
Valge Lõvi on Laial tänaval Nukuteatri vastas asuv ööklubi, mille tõmbenumbriks tema viie tegevusaasta vältel on olnud paeluv striptiisishow. Eriti algusaastatel toimis bisnis neis vana maja keldrivõlvide all asuvates ruumides ideaalselt. Konkurente oli napilt ning sedalaadi lõbustuste järele näljane, maksujõuline soome klient eksis sageli oma viimast raha raiskama just Valgesse Lõvisse.
Ostsid ohjeldamatult suhteliselt kallist napsi, andsid heldelt "sukaraha" ja tellisid lõputult privaattantse, st võimalust 300 krooni eest näha, kuis enim meeldinud tantsija üksnes ja ainult sinu ees end lahti koorib.
"Privaat" on alkoholimüügi kõrval teine suurem sissetulekuallikas nii baarile kui ka tantsijale endale. Mida rohkem "privaati" tellitakse, seda parem.
Kümned punase või halli passiga, üldjuhul venekeelsed tüdrukud said tööd ja korraliku palga.
Striptiisibaaris tantsimine on klass kõrgem tase kui kusagil lõbumajas olla.
Madam Galina säras. See oli aastaid tagasi.
Tänane Valge Lõvi on tühi. Lunastanud 75kroonise pileti ja ostnud janukustutamiseks õlle, mille hind on 50 krooni, pole võimalik end hästi tunda. Kui silmad on pimeda saaliga harjunud, avastan, et olen baari ainus külastaja. On veel üks tüüp, kes ainiti klaasi põhja vaatab ja midagi mõmiseb, kuid tundub, et tema on kellegi omainimese tuttav või nii.
Tüdrukud, kes tuntud hittide saatel end võrdlemisi tillukesel laval lahti koorivad, teevad seda justkui trenni korras. Nii napi publiku ees show'd ei tee. Ma mõistan neid. Nagu ka seda, et nad oma puusi mu ette hööritama ei tulegi. Kas pole mu nägu õige või tüdrukud lihtsalt ei viitsi. Ja eriti ilusad pole nad ka.
Pisut vähem kui tunniga on mul sellest asutusest siiber. Teist õlut ma osta ei raatsi.
Perenaine on ahneks läinud
Miks enam kliente pole, ei oska tüdrukud öelda. Teavad aga seda, et kogu suhtumine neisse, mis pole kunagi olnud teab mis hea, muutus päris pööraseks siis, kui vanamutt Galja (just nii kutsuvad tüdrukud omanikku täna) asus Tabasalu kanti maja ehitama. Korjab selleks otstarbeks raha vahendeid valimata, jutustab Niina.
"Kui alkoholi hinnad olid varem ka kallid, siis nüüd on need hirmkallid," sõnab Niina. "Kui varem pidime majale andma vaid esimese "privaadi" eest teenitud 300 krooni, ülejäänu saime endale, siis nüüd võtab maja (st perenaine) kogu raha. Me ei saa midagi. Nõutakse, et me annaksime majale ka osa sukaraha, mis seni on alati tantsija teenistus olnud," jätkab Niina.
"Vanamutt on ahneks läinud. Ta ütleb, et kliente on vähe ja oleme talle võlgu selle eest, et majas üldse olla saame, ja kui meile midagi ei meeldi, võime ära minna. Aga kuhu me läheme, kus me tööd saame?"
Telefon ei tööta, turvamehi pole, baaris kiputakse üha sagedamini unustama raha tagasi anda. "Kui klient tõstab kära, et ta ostis näiteks 250 krooni eest shampust ja viiesajasest ei ole midagi tagasi toodud, ütleb baaridaam tavaliselt, et tal polnud parajat raha parasjagu käepärast," teab Maria. Joobnud klient tavaliselt unustab seda raha tagasi küsida.
Turvameeste puudumine viis aga ühel päeval olukorrani, mis võinuks traagiliselt lõppeda. "Tulid sisse mingid noored kutid, Narvast või kusagilt sealt, ja kukkusid meid esinemise ajal väga räigelt sõimama. Läksime lavalt ära kööki ootama, et äkki rahunevad maha, aga kutid tulid kööki järele. Olukord läks karmiks. Nad tulid kätega kallale, peksid, aga meil polnud kedagi appi kutsuda," meenutab seda päeva Aleksandra. Õnneks pääses üks tüdruk välja ning sai mobiiliga politsei kutsuda. "Kummaline oli, et omanik Galja hakkas meid hiljem süüdistama, et me ei suutnud klientidele piisavalt meele järgi olla. Normaalsed kliendid on meid aga ammu hüljanud."
Eestlased ja venelased käivad paar sammu eemal Börsi baaris, välismaalased lõbutsevad pigem Lassos.
Tallinnas on ju ühtekokku 7-8 striptiisibaari.
"Kui meile tullakse, siis üheksal korral kümnest küsitakse vaid seksi. Ma ei tea, kas meid on nüüd sellise asutusena kusagil välja reklaamitud," mõtiskleb Aleksandra.
"Aga me tahaks, et siin oleks ööklubi, kus oleksid mõistlikud hinnad ja normaalne klientuur. Me tahaks palka saada. Ahne vanamuti käest me seda ei saa," konstateerib ta lõpuks.
Galina Almaniselt selgitust pärida ei õnnestu. Tema mobiil on järjekindlalt välja lülitatud või levipiirkonnast väljas ning lauatelefoni ta ei võta.
* nimed on tüdrukute palvel muudetud.
Raul Ranne
