Eelmise nädala parima lugeja arvamuse kirjutas Jaano-Martin Ots

Päevaleht valib välja möödunud nädala sisukaima arvamuse, autorile läheb tunnustuseks auhind - kuuajaline Eesti Päevalehe Kodupaketi tellimus.

Eelmise nädala kõige asjalikuma lugeja arvamuse kirjutas Jaano-Martin Ots artikli " Linnavalitsus: paadimaks meelitab paadiomanikke Tallinnasse juurde " alla.

Arvamuse avaldame siinkohal uuesti, autor võtku lahkesti toimetusega ühendust, et auhinna asjus kokku leppida: [e-mail] 

---

Et Vapperi ettepanek Tallinna linnavalitsuses toetust ei leia, oli ette arvatav. Paadimaks on sarnaselt astmelise tulumaksu või Ansipi põlissüüga kõigis rõhutute hädades üks klassivõitluse relvadest, millega vehkimine leiab alati tänulikke kuulajaid, ükskõik kui jaburaks kogu see idee lähemal vaatlemisel ka ei osutu. Toon välja mõned olulisemad ebakõlad praeguse Tallinna paadimaksu juures. Kuigi seda on juba palju tehtud ja ilmselt ei muuda see ei pooldajate ega vastaste seisukohti – aga lugedes sellist jaburust, nagu kommenteeritavas artiklis – lihtsalt ei saa jätta teise poole argumente kõrvale toomata. 1. Kõigepealt – Tallinna paadimaks tänasel kujul puudutab eelkõige ja ainult paadiomanike vaesemat ja keskmist osa, sest maksustatakse paadid pikkusega 4-12 meetrit. Need pole mingid luksusjahid, vaid kõige tavalisemad veesõiduvahendid: aerupaadid, kalapaadid, mootorpaadid, päästepaadid, sportpurjekad, tööpaadid. Tõsine luksus lainetel, mida paadimaksu pooldajad ilmselt oma klassivihast pimestatud vaimusilmas näevad, algab tegelikult ikka jupp maad suurematest paatidest kui 12 m, need aga jäävad maksu alt välja. Samuti jäävad maksu alt välja näiteks üpriski kallid lõbustus- ning sportsõidukid jetid (mõnikord kutsutud ka vesiskuutriteks), mille liiklemist on rannalähedastel vetel mürareostuse tõttu mõnikord tõesti vaja piirata. 2. Ja maksustada kõlbab Tallinna linnavalitsusel paate sellest hoolimata, et need paadid sõidavad riigile kuuluval merel, mille eest Tallinna linn ei peagi vastutama, nagu rõhutas Tallinna abilinnapea Boroditš, kui augustikuus kerkis küsimus, et kes peaks koristama randades roiskuvat adru. 3. Igasuguse maksu kehtestamisel peaks olema esmane küsimus, mida maksust kogutava rahaga tehakse, mis sellest paremaks ja mis halvemaks muutub. Paadimaksu puhul ei ole Tallinna linn ei 2010 aastaks planeeritud 10 miljoni ega ka 2011 aastaks planeeritud 100 000 kr kohta vaevunud andma tõsiseltvõetavat selgitust maksu kehtestamise eesmärkidest ega raha kasutamise plaanidest. Jääb mulje, et keegi mõtles eelarveaukude lappimiseks välja hea tuluallika: „paadiomanikel peaks pappi olema, lüpsame neid”. Ja kui selgus, et 10 miljoni unistus on kellegi ebapädevatesse arvutustesse lipsanud tööõnnetus, ei saanud linnavalitsus oma viga tunnistada ja taganeda ning jättis paadimaksu ikkagi alles kui „rikkuritest paadiomanike” karistamise propagandistliku tööriista. 4. Artiklis toodud Tallinna linnaametniku Harjo väide: maksu kehtestamine annab signaali, et Tallinn soovib luua paremad võimalused paatide kasutamiseks ning seega meelitab paadiomanikke end Tallinna registreerima, on aga selline näide totalitaarse propaganda absurdi vallast, et paadiomanikes on tekkinud õigustatud küsimus: kas Tallinna praeguses linnavalitsuses üldse keegi aru saab, mida Tallinna geograafiline asend mere ääres endaga kaasa toob või mida meri ja meresõit endast kujutavad? Samamoodi võiks väita, et trahvid kiiruse ületamise eest meelitavad autojuhte kiiremini sõitma, sest siis saavad nad investeerida maanteeameti ja liikluskorraldajate heasse töösse, mis võimaldab auto mootori võimsust veel paremini kasutada. PS. Valmistades ette pikemat paadimaksu teemalist lugu ajakirjale Paat, küsisin Tallinna Linnavalitsuselt, mida Tallinn siis tegelikult on teinud, et paatide kasutamiseks Tallinnas oleks paremad võimalused. Vastus oli järgmine: „Tallinnas on 2010 aasta jooksul arendatud järgmisi väikelaevandusega seotud objekte ja projekte: Pirita kaldakindlustuste remont, maksumus 200 000 kr; Kalaturu ala korrastamine, 52 000 kr; Aegna sadamasse Wifi leviala rajamine, 24 390 kr; Aegna kai meremärgi hooldus- ja operaatorteenus 48 240 kr aastas; Aegna saare infrastruktuuri uuring 240 000 kr; Aegna saare olemasolevate supelrandade kaardistamine ja koormustaluvuse hindamine, 197 280 kr” Kommentaariks: Tallinnas EI OLE ühtki avalikku paadi veestamise kohta. Tallinnas EI OLE ühtki linnale kuuluvat ja väikelaevadele ning paatidele sildumiseks avatud sadamat, lautrit ega kaikohta, kus saaks paati hoida, vette lasta või veest välja võtta. Tallinnale kuulub vaid väikesadam Aegna saarel, mis on kiirlaevade lainete tõttu ohtlik ja praktiliselt kasutuskõlbmatu. Minu küsimusele, milline on „Mere ääres räägitud lugude” Euroopa kultuuripealinna 2011 linnavalitsuse visioon väikelaevanduse ja paadimajanduse edendamisel, linna avamisel merele ning Tallinna rannikumere liitmisel ühtsesse linnaruumi, vastas Tallinna Linnavalitsus Raepressi vahendusel 2010 sügisel: „Visioon on koostamisel.” Tore lugu mere ääres rääkimiseks. Jaano Martin Ots ajakirja Paat toimetaja