Eelmise nädala kõige asjalikuma lugeja arvamuse kirjutas Liis Kolle kirjanik Jaak Urmeti arvamusloo "Väärt- ja rämpseestlased" juurde.

Arvamuse avaldame siinkohal uuesti, autor võtku lahkesti toimetusega ühendust, et auhinna asjus kokku leppida: online@epl.ee  


Jaak Urmet on tõstatanud vajaliku teema. Minu jaoks on tema kirjutise põhiteemaks kõigi viisakusreeglite aluseks olev enesest ja teistest hoolimine. Kuna seda pole meie elus liiga palju, on sellest kõnelemine igati õigustatud. Artiklis kirjeldatud kogemusi (lennukis, parklas) tunneb igaüks ning midagi vale pole ka eestlasi iseloomustava individualismi, et mitte öelda egoismi esiletoomises. See on ka üks põhjusi, miks ma ei kipu eriti laulupidudele ega teistele rahvuslikele massiüritustele, kuna ma kuidagi ei usu selle õlatunde ehtsusesse – just nimelt seetõttu, et argipäevas kohtab seda vähe. Kuid kardinaalse jagamise osas väärt- ja rämpseestlasteks tekkis küll küsimus või õigemini lootus, et ehk autor teeb nalja. Loodan natuke siiamaani, et ma pole lihtsalt naljast aru saanud. Samas ma mingil juhul ei tõtta Jaak Urmetit selle (nalja?) eest hukka mõistma, vaid üritan mõista, kust selline tegelikult ju ka väga eestlaslik innukus piiride tõmbamisel tuleb. Ilmselt ikka ajaloost, vajadusest igal hetkel teada, kes on meie ja kes nemad, et ellujäämiseks oma tarre varjuda, kuni suured üle meie peade omavahel madistavad. Seda ma ei kirjuta üldse halvustavalt, sest paraku ei lõpe väikerahva heroism ainult väga vähestel juhtudel, väga hea õnne ja väga tarkade juhtide korral enesehävituslikult. Nii et soovin Jaak Urmetile ja kõigile inimestele rahvusest hoolimata, sealhulgas iseendale, edu ja jõudu hoolivuse suurendamisel isikliku eeskuju kaudu, siis ehk märkame ühel päeval, et „rämpsu“ on iseenesest vähemaks jäänud.