Eesti 20. sünnipäev juhatas sisse Riigivolikogu valimised
Iseseisva Eesti 20. sünnipäeva tähistamine 1938. aastal käis suuremalt osalt riigi propagandatalituse juhtnööride järgi. Kümned koosolekud ja nõupidamised eri tasanditel ja eri asjameeste osavõtul andsid tulemuseks rea juhiseid selle kohta, kuidas hooneid dekoreerida, vaateakendele riigijuhtide pilte välja panna ning mis teemadel kõneleda.
Aastapäeva kasutati osavalt ära ka argipoliitikas, nimelt määrati Riigivolikogu valimised samale ja järgnevale päevale.
Pidupäev algas Tallinnas äratusmänguga: kuus linna orkestrit olid omavahel ära jaganud tuletõrjemajad ja teised kõrgemad hooned, üks orkestritest mängis ka Patkuli trepil.
Keskpäeval alanud paraad kestis tunni ja seejärel algasid linna avalikes saalides pidupäevased kontsertaktused. Mõnes kohas olid need peetud juba eelmisel päeval.
Ringhääling korraldas raadio-aktuse, kogu Eestis laialdaselt kuulatud kahetunnise aktuse pidukõne pidas kirjanik Mait Metsanurk.
Õhtupimeduses pidulikkuse rõhutamiseks soovitati tungivalt kõigil tänavapoolsete akende omanikel nendes tuled süüdata, kas või küünlad. Samuti särasid õhtul dekoreeritud valgustatud vaateaknad, mida samuti hilise õhtuni soovitati nii hoida. Oma soovituse olid ajakirjanduse vahendusel saanud ka kõrtsipidajad – kaaluda sellel õhtul mitte alkoholi müüa, et “linnas tuigerdavad purjus kodanikud pidumeeleolu ei rikuks”. Soovitust järgisid küll vaid vähesed lokaalid, andes sellest siiski lehereklaamide kaudu teada.
Õhtule pani aga punkti ilutulestik Harjumäel, mida oli vaatama kogunenud kümme tuhat inimest. Esmalt süüdati tulikiri “Elagu Waba Eesti”, valgusraketid taevas vaheldusid paukrakettidega ja kõik kokku kestis aukartustäratava pool tundi. Tõrvatilgaks sai aga sellele järgnev, kui rahvamass laiali minema hakates tallas rüseluses jalge alla mitmeid inimesi, sealhulgas ka lapsi.
Riigihoidja korraldas õhtul Kadrioru lossis dinee saatkondade juhtidele, millest võttis osa 75 isikut. Kell 10 järgnes sealsamas raut ehk vastuvõtt, millest võttis osa kogu diplomaatiline korpus, sõjaväelised esindajad ja Eesti seltskonna juhtivad tegelased.
Paraadil, mida peeti samal ajal ka teistes linnades, osalesid kaitseväelaste kõrval kaitseliit, tuletõrjujad, koolinoored ja seltskondlikud organisatsioonid oma lippudega.
Vabadusplats oli paraadiks kaunistatud kõigi tavade järgi. Praeguse Vabaduse kella kohale püstitati ajutine tribüün aukülalistele, mille taga kõrgusid lipuvärvide ja vanikutega ehitud puidust sambad. Tribüüni ees oli aga veel üks pisem, nn eritribüün riigihoidja Konstantin Pätsi ning ülemjuhataja Johan Laidoneri tarvis. Riigihoidja kõne kanti valjuhääldajate kaudu üle ka ümbruskonna tänavatele.
Äpardus paraadil
Teiseks aukohaks paraadrivistuses oli reserveeritud ala Astoria Palace’i ees, kuhu said vaid Vabadusristi kandjad. Kujunes aga nii, et sõjakangelased ei näinud platsil toimuvast pea midagi, samuti ei näinud neid endid mitte keegi. Korraldusliku viperuse tõttu seati nende ette tänavale seisma paraadil viimastena marssinud seltskondlike organisatsioonide esindajad, kes oma arvukate lippudega vaate mõlemas suunas varjasid.
Ka ajakirjanike peale ei olnud mõeldud: Päevalehe tundmatuks jäänud korrespondent kurtis järgmise päeva lehes, et temale antud hall läbipääsutäht ei lasknud teda õieti mitte kuhugi, sai vaid seista aukülaliste tri-büüni kõrval ja sealt ei näinud ta midagi.
Küll jäädvustas Eesti Kultuurfilm kogu platsil toimuva praeguse linnavalitsuse hoone akendest. Kultase kohvik oli oma aknaalused lauad kalli raha eest välja üürinud, tulu annetati heategevuseks.
