Nii USA kui ka Briti kõrged sõjaväelased on eestlasi nii Iraagis kui ka Afganistanis väga hästi iseloomustanud. Millest nii hea hinnang?

Ain Tiidrus: Iraagis pole ma olnud, aga Afganistani puhul ehk seetõttu, et ilmselt on meie meeste väljaõpe neile silma jäänud. Pean just silmas operatsioonide teostust ja meelekindlust, mis Eesti sõdurist välja paistab ja mida meie sõdur välja hiilgab.

**Mida see tähendab, kui öeldakse: Eesti sõduritel on kõrge moraal?

A. T.: See näitab tugevat distsipliini ja seda, et iga sõdur suudab seda ise hoida ning järgida. Samuti on meie sõdur täis teotahet. Teisisõnu – ta teeb seda, milleks ta sinna on läinud.

Kompanii hea tegutsemine ei olene ilmselt ainult ülemast, vaid ikkagi kõigist meestest?

A. T.: Täpselt nii. On vana hea ütlus, et kett on täpselt sama nõrk kui tema nõrgim lüli. See kehtib ka reaalses elus.

Paljud teie kompanii liikmed on varem Afganistanis käinud. Kui tugev teie üksus on, kuidas neid iseloomustate?

A. T.: Üks kolmandik on tõesti varem Afganistanis missioonil käinud ja meeskonna moraal on väga kõrge. Selleks on nad siia kogunenud, ise nad tahavad sinna minna.

Kui suur on teie vastutus kompanii ülemana?

A. T.: Seda vastutuse suurust ei ole millegagi võrrelda. See on pigem raske nii sõdurite kui ka nende perede ees. Aga sellega saab hakkama.

Viimase kahe kuu jooksul on Eesti sõdureid Afganistanis korduvalt rünnatud, mis on toonud vigastatuid ja ühel juhul ka surma. Kuidas need uudised meeste moraalile mõjuvad?

A. T.: Muidugi pole sellised uudised head. Samas on see kord juba selle elu ja süsteemi osa. Nii et selles mõttes on tegu paratamatusega, millel ei tohi lasta ennast murda. Mina arvan, et see ei mõju negatiivselt.

Kõik teavad, kuhu nad lähevad?

A. T.: Absoluutselt.

Ja et midagi võib juhtuda?

A. T.: Absoluutselt.

Teie kompanii asub tegutsema Helmandis. Kus täpselt ja mis saavad olema selle ülesanded?

A. T.: Praeguse seisuga tõenäoliselt Lõuna-Helmandis Garmshiri piirkonnas.

Aga kui ma ütlen kindlalt, et jah, ma tean, kui keeruline operatsioon meid ees ootab, siis ma valetan. Täpsed ülesanded selguvad tegelikult alles kohapeal, kuna olukord on selline nagu ta on.

Kui palju erineb praegune missioon ja ülesanded sellest, mida teevad teised kompaniid brittide juhtimise all?

A. T.: Arvan, et need ülesanded jäävad enam-vähem samaks. Eesti kaitseväelased on olnud koos merejalaväelastega. Nemad tunnevad meid, meie tunneme neid. Me teame, kuidas nemad tegutsevad, ja nemad teavad, kuidas meie tegutseme. Oluline on leida õige nurk, kuidas koostöö laabuma hakkab. Kuna meie riigid ja arusaamad on kultuuriliselt mõneti erinevad, siis ongi vajadus leida koostöönurk, et asi õigesti sujuma hakkaks. Seejärel võivad need ülesanded olla juba ükskõik millised.

Ometi öeldakse, et teie juhitav kompanii saab olema kuidagi erilisem kui praegu Afganistanis olev Eesti kompanii, seda just ülesannete keerukuse tõttu.

A. T.: Arvan, et see ei ole päris nii. Ülesanded on ikkagi samad. Treening on meil kõigil ju ühesugune ja seetõttu ei saa ka need ülesanded erineda meie treeningust.

Andre Austa: Erinevus seisnebki ehk selles, et meie kompanii läheb ameeriklaste alla, teised eestlased on inglaste all. Ja muidugi sõltub kõik kohapealsest julgeolekualasest situatsioonist, mida praegu ei oska mitte keegi ette ennustada. Vastavalt sellele antakse ka ülesanded olukorra lahendamiseks ja turvalisuse tagamiseks.

USA merejalaväelased on eliitüksus. Kui palju nad siis ikkagi teistest üksustest erinevad?

A. T.: Tegelikult ei erine. Pigem on see rohkem müüt.

A. A. (naerdes): Ainus vahe on see, et nad lähevad dessantpaadiga randa. Aga mida ma ise nägin, on see, et nende moraal on väga kõrge ja neil on väga hea tehnika. Nad on USA presidendi eliitüksus, mida kasutatakse 24/7. See ongi see erinevus. Väga hea väljaõpe ja tehnika: masinapark, sidesüsteemid ja muidugi suurepärane relvastus. See teeb neist eliidi. Tegelikult on muidugi nii, et kui nad tulevad masinalt maha ja on jala, nagu meiegi, siis pole enam mingit erinevust. Ja teine asi on see, et kui nad tahavad, kutsuvad nad õhuväe kohale.

On teil teada, kui kauaks teie kompanii sinna jäetakse? Mandaat on küll pooleks aastaks, aga kas te ka tegelikult nii kauaks jääte?

A. T.: Võib juhtuda, et tuleme varem tagasi, aga momendil oleme arvestanud pooleaastase mandaadiga.

Mida tähendavad sõjaväelasele presidendivalimiste turvamisega kaasnevad operatsioonid?

A. T.: Laias laastus ei tohiks tegelikult midagi muutuda, kui räägime operatsioonist ja operatsiooni tähtsusest. Kõik need on enam-vähem sarnased. Pigem võib mängu tulla hoopis tsiviilkeskkond, kuna tegemist on valimistega. See ongi ehk ainus väike eripära. Kuid kindlasti ei tähenda see, et meie sõdur seisab valimiskasti juures ja turvab seda.

Ameeriklased alustasid eelmisel nädalal Helmandis suurt pealetungi (operatsioon River Liberty), millega loodetakse Helmandi jõe org taliibidest tühjaks teha. Kas teie kompanii asub ka samal operatsioonil ülesandeid täitma?

A. T.: Selle kohta meil informatsioon praegu puudub. Ka nimetatud operatsioonist teame esialgu vaid ajakirjanduse vahendusel.

Mis on kõige suuremad ohud, millega te võite seal kokku puutuda? Eelnev kogemus on teil ju olemas ja te teate, mis Afganistanis tegelikult toimub.

A. T.: Kõige suuremaks ohuks on tõenäoliselt ikka isevalmistatud lõhkekehad. See on kõige primitiivsem variant ja kuna neid tehakse ka palju, siis meie kui jalaväelaste jaoks on see kõige ohtlikum variant.

Muu kõik on õpitav, aga see on ettearvamatu?

A. T.: Jah, nii võib öelda küll. Neid on raske avastada.

A. A.: Kui vaadata läbilõiget vigastatute kohta, siis põhiline põhjus on ikka isevalmistatud lõhkekehad. Varitsuste ajal tulistamisi on vähem.

Kas kohalikega on kerge ühist keelt leida? Peab seda üldse leidma?

A. T.: Kindlasti peab Afganistanis teeniv sõdur kohalikega suhtlema. Kindlasti peab ta teadma kohalikku kultuuri ja tavasid, samuti veidi ka kohalikku keelt. Suhtlemine on vajalik. Nii operatsioonidele kui ka üldisele heaolule loob see hea taustapildi. Üldiselt on nad sõbralikud.

Teie pole küll Iraagis käinud ega oska seetõttu otsest võrdlust tuua, aga miks teie arvates öeldakse, et Afganistani missioon on Iraagist võrreldamatult raskem?

A. T.: Võib-olla mitte oma keerukuselt, aga intensiivsuselt. Ala on suurem ja selle võrra on suuremad ka sinna minevad üksused. Ka vastaseid on rohkem. Seetõttu on ka intensiivsus suurem, mitte et operatsioonid oleksid raskemad või keerulisemad.

Mis on teie nõuanne meestele, kes seni elavad vabaabielus. Kas enne ärasõitu tuleks asi ametlikuks vormistada, et kui midagi juhtub? Jumal hoidku muidugi selle eest, aga siiski.

A. T.: Arvan, et iga inimene teeb seda, mida ta ise õigeks peab. Me ei kiida heaks ka pealesunnitud abielu. Pigem jätan selle iga inimese enda otsustada, kuidas nad asja näevad ja mida nad tahavad. Oluline on iseendale teadvustada, mida täpselt tehakse.

A. A.: Pereasjad peavad enne missioonile minekut olema paigas, sest muidu võivad need missioonipiirkonnas su tegevust mõjutada. Teisisõnu: kui kooselu ei suju või asjad on muidu kehvasti, tuleb ka see enne ärasõitu selgeks rääkida.

Kui tähtis on sõdurile koju maha jääv perekond, tugev tagala?

A. A.: Kodused on need inimesed, kellele sa saad rääkida oma muresid. Sa ei lähe ju päris iga sõduri juurde oma asjadest rääkima ja seetõttu on sellel ikka väga suur tähtsus. Toetus on ülioluline. Samuti teadmine, et sind oodatakse tagasi. Ikka on ju parem tulla koju, kui tead, et sind oodatakse, mitte aga see, kui sind ootab tühjus.

Kui tihti teil saab olema võimalik kodustega suhelda?

A. T.: Praegu täpselt öelda ei oskagi, aga ametlikult peaks olema võimalus suhelda telefoni teel vähemalt nädalas korra.