##See polnud sugugi maailmapäästmine, vaid lihtsate strateegiliste andmete kogumine, mida õnnestus läände saata vaid mõnel üksikul õnnelikul juhul. Ja ometi on need mehed James Bondid, vähemalt oma sisemise väärikuse ja siira patriotismi poolest. Nõustuda tuleb Saksamaal CIA agente koolitanud Viktor Van Jungiga, et Eestisse saadetud mehed “armastasid väga oma kodumaad”.

Õigus on ka varjus rääkival KGB-mehel Riksil, kelle arvates olid nii siia saadetud luurajad kui ka nendega kassi-hiirt mängivad libametsavennad vaid etturid suurriikide suures poliitikas. Riksi tumeda kuju ekraanile toomist võib pidada tegijate suureks saavutuseks. Aga just KGB mehe olemasolu tekitab filmi elava rindejoont ületava dialoogi.

Film püüab vältida klišeesid ja stereotüüpe. Nii ideoloogilisi kui ka kinematograafilisi. Selle sangarite ja antisangarite romantiline loomus (igal juhul erinev) tuleb inimestest välja loomulikul moel, tekitades fotograafiliselt tõese dokumendi. “Külalised” on edaspidi juba autentne materjal ajaloolastele, sisaldades asja-

osaliste tunnistusi. Filmi autorid on hea dokumentalistika kohaselt osalised ajaloo talletamises.

Loomulikult on “Külaliste” luuraja-aines põnev. BBC või Discovery teinuks sellest nelja seeriaga dokumentaalloo, kus eri osadesse oleks kogutud Rootis, Inglismaa ja USA aktsioonid ning KGB vastuaktsioonid.

Eestlased peavad leppima ühe osaga. Kui midagi BBC või Discovery laadist taga igatseda, siis võinuks “Külalised” sisaldada rohkem diktori esitatud fakte. Hästi teksti lugevale Lembit Ulfsakile oleks võinud pikema jutu kirjutada, pildi- ja muusikareas paistis selleks ruumi olevat.

Ainese uurimisel ja inimeste otsimisel tehti ära suur töö ning tulemusena valmis tõsielufilm, milles jäädvustatud ajalooline mälu ja pildi tõde ei jäta vaatajaid külmaks. Isegi kui oma rahvuslikus bondiaanas pole kõik sugugi nii sinimustvalgelt ilus, kui tahaks mõelda.