Uue põhiseaduse eelnõu koostajad lähtusid Poola 1935. aasta konstitutsioonist ja riigivanema isiklikest näpunäidetest. Eelnõu kinnitamiseks kutsuti 1937. aastal ellu rahvuskogu, mille valitsuskuulekas enamus kiitis ettepandud põhiseaduse kiiresti ja tõrgeteta heaks.

Presidendi otsustav roll

1937. aasta põhiseadus tegi Eestist poolpresidentaalse valitsemiskorraga riigi, mille juhtimisel oli otsustav roll vabariigi presidendil. Tema kutsus ametisse valitsuse, mis kandis küll parlamendi ees poliitilist vastutust, kuid esmatähtsaks jäid valitsuse suhted presidendiga. President võis tõkestada parlamendis vastuvõetud seaduste jõustumise, kehtestada seadusi oma dekreetidega ning saata parlamendi laiali ja kuulutada välja ennetähtaegsed valimised. Parlament säilitas endiselt riigikogu nime, kuid muudeti kahekojaliseks. Alamkoda (riigivolikogu) moodustati üldvalimiste teel, ülemkoda (riiginõukogu) komplekteeriti aga niimoodi, et see kindlustas valitsusmeelsete ülekaalu.

Kuna kandidaate oli ainult üks, läks presidendi valimise õigus põhiseaduse järgi rahvalt üle parlamendile ja omavalitsustele.
Riigivolikogu valimised ühitati vabariigi aastapäevaga ja peeti 24.–25. veebruaril 1938. Enne valimisi moodustatud põhiseaduse elluviimise rahvarinne esitas kõigis valimisringkondades oma kandidaadi. Demokraatlik opositsioon seevastu oli nõrk ja killustatud ega suutnud kaugeltki kõikjal oma esindajaid üles seada. Pealegi oli opositsiooni tegevusvabadus piiratud ja omalaadse taktikalise võttena esinesid paljudes ringkondades valitsusmeelsed varikandidaadid, kes teatasid rahvarindega ühinemisest alles pärast parlamendi ametisse astumist.

Seetõttu sai opositsioon riigivolikogu 80 kohast endale ainult 14, mis ei võimaldanud valitsusele esitada ei seaduseelnõusid ega arupärimisi. Parlamendi kõnetool jäi küll opositsioonile avatuks, kuid propagandatalitus hoolitses selle eest, et riigivolikogus kõlanud kriitika ei jõuaks ajakirjandusse ega rahvani. 40-liikmeline riiginõukogu kujunes riigivalitsejatele veelgi kuulekamaks.

Parlament valmistub valimisteks

Parlament tuli kokku 21. aprillil ja hakkas viivitamatult valmistuma presidendi valimiseks. Nii riigivolikogu ja riiginõukogu kui ka120-pealine kohalike omavalitsuste esinduskogu esitasid ainult Konstantin Pätsi kandidatuuri. Kuna rohkem kandidaate ei olnud, siis läks presidendi valimise õigus põhiseaduse järgi rahvalt üle parlamendiliikmetele ja omavalitsuste esindajatele. 24. aprillil valiti Konstantin Päts riigivolikogu, riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogu ühisel istungil 219 poolt- ja 19 vastuhäälega Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks. Kaks nädalat hiljem kinnitas president ametisse uue valitsuse, mille peaministriks jäi Kaarel Eenpalu.

Parlamendi kõnetool jäi küll opositsioonile avatuks, kuid propagandatalitus hoolitses selle eest, et kriitika ei jõuaks ajakirjandusse ega rahvani.
1937. aasta põhiseaduse jõustumine ja selles ettenähtud institutsioonide moodustamine tähistas Eesti naasmist üksnes õigusliku korra juurde, aga mitte demokraatlikule arenguteele. Autoritaarne riigikord, mille aluseks oli igal aastal pikendatav üleriigiline kaitseseisukord koos kõigi sellest tulenenud piirangutega, kehtis edasi ja mõneti isegi süvenes. Erakondi ega vabu valimisi polnud, sõna- ja ühinemisvabadus oli piiratud. Peaminister Eenpalu armastas küll kõneleda juhitavast ja organiseeritud demokraatiast, kuid nagu ikka: kui demokraatia olemust peab selgitama mingi omadussõnaga, siis on demokraatiaga midagi korrast ära.
Rahvarinde valimisüleskutse
Rahvarinde valimisüleskutse

24.–25. veebruaril toimusid uue kahekojalise riigikogu (VI) alamkoja

riigivolikogu valimised.

Mandaadi said:

250 krooni kautsjoni tuli maksta iga ülesseatud kandidaadi eest.

150 allkirja tuli koguda kandidaadi soovituseks.

214 kandidaati esitati riigivolikogu 80 kohale.

24. aprillil valisid riigivolikogu, riiginõukogu ja omavalitsuste esinduskogu Konstantin Pätsi Eesti Vabariigi presidendiks.