Eesti Gruusia-poliitika ägab variserlikkuse all
Gruusia on olnud Eesti välispoliitika lemmiklaps. Kõikidele on teada Eesti välispoliitika tegijate tihedad toetusavaldused grusiinide püüdlustele oma maad üles ehitada – selleks on Gruusia presidendil olnud isegi eestlasest nõunik Mart Laar. Sõnades on Venemaa ähvardusi teravalt kritiseeritud. Samamoodi on kõigele vaatamata julgustatud Eesti ettevõtjaid sealsele turule minema.
See oli ka peaminister Andrus Ansipi peamine sõnum eilselt kohtumiselt oma Gruusia ametivenna Nikoloz Gilauriga. Ansip avaldas arvamust, et Eesti ettevõtjatel on Gruusias väga suuri võimalusi edukaks äriks. „Eelkõige näen häid võimalusi IT- ja telekommunikatsiooni alal ning tehnoloogia ekspordil Georgiasse.”
Kuid tegelikus elus tasub kõnealuse valdkonna ettevõtjatel ekspordiplaane tehes säilitada ülim realism. Seda tõendab vägagi imelik sündmuste ahel, mis hakkas kerima selle suve alguses. Juunis pöördus välisministeeriumi poole väikeettevõte OÜ Englo, mis toodab Eestis spetsiifilisi mõõteseadmeid. Ettevõtte toodete seas on ka lõhkamisseadmeid, mille eksportimiseks tuleb nõutada luba välisministeeriumi juures tegutsevalt strateegiliste kaupade komisjonilt. Ametnikud selgitasid välja, et OÜ Englo oli saanud Gruusia kaitseministeeriumilt tellimuse päris suure koguse üht tüüpi lõhkamisseadmete tarnimiseks. Grusiinid soovisid aparaate saada näiteks eelmise aasta sõjast puudutatud aladel ikka veel leitavate lõhkekehade kahjutuks tegemiseks.
Ebasoovitav mõju
Strateegiliste kaupade komisjon koosneb välisministeeriumi, kaitseministeeriumi ja muude jõustruktuuride esindajatest, kes peavad hindama, kas „strateegilise kauba” liikumine Eestisse või Eestist välja on kooskõlas rahvusvaheliste õigusaktidega ja ka Eesti julgeolekuhuvidega. Komisjoni juhib välisminister isiklikult, kuid selle igapäevaseid asju korraldab relvastus- ja strateegilise kauba kontrolli büroo direktor Riho Kruuv. Tema ütleb, et Englo päring kujutas endast mitteformaalset tehingu võimalikkusele hinnangu küsimist ja komisjon teatas ettevõttele 14. juulil oma analüüsi tulemusest.
Välisministeerium annab palve peale kirjaga tutvuda teada, et kuna see puudutab välissuhtlust, on kirjale nüüd tempel peale löödud ja avalikustada seda ei saa. Päevalehel õnnestus siiski dokument enda käsutusse saada. See kujutab endast strateegiliste kaupade komisjoni plangil ja direktor Kruuvi allkirjaga ingliskeelset kirja, kus seisab: „Komisjon analüüsis põhjalikult selle tehingu mõjusid. Kahjuks ei saa komisjon ekspordilitsentsi selleks tehinguks väljastada, [isegi] kui peaksite esitama taotluse litsentsi saamiseks.”
Seega kõlav ja selge „ei” Eesti ettevõtte ekspordikavale. Kui otsuse tausta ja edasisi arenguid uurida, läheb asi segaseks. Välisministeeriumile esitatud küsimusest, millal toimus strateegiliste kaupade komisjoni istung, mis sellise otsuse sõnastas, ja kes sellest osa võtsid, laveerib Kruuv kõrvale. „Kiri ei ole käsitletav tehingust keeldumisena strateegilise kauba seaduse tähenduses ning see ei ole õigus-likult siduv ei taotlejale ega ka komisjonile,” sõnab ta hoopis, viidates ka sellele, et OÜ Englo ei esitanud ka ametlikku litsentsitaotlust.
Ametlikul plangil olev kiri räägib aga teist keelt, andes ka tulevikuks üpris ammendava vastuse. Kes siis otsuse langetas? Komisjoni koosoleku toimumise ajast ja osavõtjatest vaikimine kinnitab vaid laialt levivat versiooni, et kiri koostati hoopis kitsas ringis, välisministeeriumi poliitikaplaneerijate tagatubades.
Miks siis keeldusid diplomaadid Eesti ettevõtte ekspordiplaani toetamast? Kruuv viitab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusele ning ütleb, et hinnangu aluseks olnud informatsiooni ei saavat avaldada. Kuid ta teeb siiski mõned vihjed, mis seisukohta avavad. Esiteks, räägib Kruuv, küsis Englo hinnangut tehingule, mis oleks toimunud „läbi kolmanda riigi territooriumil asuva vahendaja”, seda kõvasti toonitades. Kuigi ta ei maini, mis riigist on jutt, tuleb mujalt välja, et tehingut soovis vahendada Iisraelis asuv ettevõte. Mis selles halba on, jääb selgusetuks, on ju Eestigi olnud relvaäris Iisraeliga seotud.
Teise vihje teeb Kruuv, kui ta põhjendab Englole väljastatud kirja. „Komisjon teavitas [kirjas] peetud konsultatsioonide tulemustest, pidades seejuures silmas konkreetset kõnealust tehingut konkreetses taustsüsteemis,” ütleb ta väga napilt.
Milline oli suvine taust, mida „hindamisel” arvesse võeti? Maailmas muretseti Vene-Gruusia konflikti aastapäeva lähenemise valguses taas Vene poole Gruusia vastu suunatud ägedate sõnavõttude pärast. Samal ajal kasutas Venemaa kõiki võimalusi kärkida näiteks Ukrainaga väidetavate Gruusiasse tarnitavate relvade pärast ja nuriseda USA Gruusiaga seotud tegevuse pärast.
Kottimine Eesti moodi
Nüüd paistab, et Eesti ettevõtte ekspordiplaanile saigi saatuslikuks hirm, et juhul kui lõhkamisseadmed teele lähevad, võidakse seda pidada Gruusia „relvastamiseks”. Keeldumise pooldajad väitsid välisministeeriumis, et tehingu teeb olukorda arvestades võimatuks just see tõik – kui kauba saajaks on mis tahes riigi kaitseministeerium, võib kaupa pidada sõjaliseks, kartsid nad. Ilmselget ohtu nähti selles, et kui seadet kasutataks konflikti puhul, võiks see langeda Venemaa kätte, mis omakorda tähendab, et tootjamaa on võimalik teada saada. Teisalt möönsid nad, et kui tellijaks oleks näiteks Gruusia päästeamet või kaevandusettevõte, saaks ehk keelust mööda.
Päevalehe andmeil ei jäänud julgematel spetsialistidel ilmselge variserlikkus tähele panemata. Pahameeles kasutati otsesõnu lühendit JOKK ja peeti seda selgeks Gruusia kottimiseks Venemaa rünnaku esimesel aastapäeval. Aga need jäid hüüdjate hääleks.
Päevaleht palus välisministeeriumilt ka kommentaari Vene-hirmu levimisele ametnike seas, kes on selle tõttu valmis ära keelama Eesti ettevõtte kannakinnitamise Gruusias. Välisministeeriumi pressiesindaja vastas, et nemad peavad tähtsaks hoopis Eesti pakutavat demineerimisabi. „Eesti on pakkunud demineerimisabi Gruusiale tasuta, pakkunud seda ka edaspidiseks. Arvestades meie Gruusia sõprade majanduslikke võimalusi saab Eesti siin palju enamat ära teha grusiinide aitamiseks,” viis ta jutu mujale. „Kõik muud mõttekäigud on võimalikud, kuid ei vasta tõele,” andis pressiesindaja Vene-hirmu kohta segase vastuse.
Ministeeriumist ei osata aga vastata küsimusele, miks pakutakse Eesti riigieelarve jaoks kulukat abi, selle asemel et müüa grusiinidele seadmed, mis võimaldaksid neil endil demineerimisega toime tulla. Pealegi tõotaks see kasu ka Eesti ettevõtjatele. Aga hirmumängus ei saagi loogilisi vastuseid otsida.
Vaatamata diplomaatide juba ette öeldud keeldumisele esitas Englo hiljuti strateegiliste kaupade komisjonile siiski ka ametliku taotluse saada lõhkamisseadmete ekspordi luba. Nüüd on ametnikud nimetanud oma endist ametlikul plangil antud vastust mitteametlikuks – kuid kas Vene-hirm on lahtunud?
