Eesti gümnaasiumidest läheksid kava järgi ligi pooled sulgemisele
Haridusministeeriumis on praegu ettevalmistamisel koolivõrgu korrastamise kava, mille järgi võidakse Eestis umbes sada gümnaasiumi kinni panna.
„Praegu paneme kokku pilti, kus vaatame vajadusi ja kvaliteeti, ning sellest selgub, kui palju gümnaasiume oleks Eestil tegelikult vaja ja kui palju neid lähiaastatel vähemaks jääb,” ütles haridusminister Tõnis Lukas.
See tähendab, et 2012. aastal saavad kindlaks määratud tingimustele vastavad gümnaasiumid ja põhikoolid koolitusloa. „Kuna põhiliselt on jutt gümnaasiumidest, siis tingimustele mittevastavad gümnaasiumid koolitusluba ei saa,” selgitas Lukas.
Tingimusteks on kas reaal- või humanitaarsuuna olemasolu, valikainete pakkumine selle suuna edendamisel, kvalifitseeritud õpetajad ja piisav arv õpilasi. Kui tingimustele vastab ka maakonna keskusest väljas asuv gümnaasium, siis saab seegi koolitusloa. Siiski on selge, et kui väikeses kohas asuva gümnaasiumi kümnendasse klassi läheb näiteks vaid viis õpilast, suleb vald selle kooli ka koolireformita.
Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi sõnul on põhikooli ja gümnaasiumi eraldamist riigikogus praegu suhteliselt hästi aktsepteeritud. „Arvan, et enam-vähem kõik erakonnad pooldavad seda,” ütles Kreitzberg.
Kreitzberg viitas, et kuna Eestis on praegu 232 gümnaasiumi, siis neist umbes 100 pannakse tõenäoliselt kinni. „Oluline on pakkuda õpilasele valikuid ja anda kvaliteetset haridust, kuid väikesed gümnaasiumid ei suuda seda teha,” põhjendas Kreitzberg.
Lukase sõnul on konkreetsest arvust siiski vara rääkida. Küll rõhutas haridusminister seda, et kool ei saa olla kombinaat, mida praegu paljud 1–12-klassilise tsükliga gümnaasiumid paraku on. „Oleme harjunud sellise täistsüklikooliga, kus on koos 1.–12. klass, kuid Euroopa mastaabis ei ole see tavaline,” tõdes Lukas.
Seetõttu tingib koolivõrgu korrastamist ka faktor, et kooli minevad lapsed on juba seitsmeaastaselt surve all. Et laps saaks edasi õppida mõne eliitkooli gümnaasiumis, paneb lapsevanem ta sama kooli esimesse klassi. See tekitab konkursi kümme last kohale ja lapsed on juba ette pandud pingelisse olukorda.
Lukas rõhutas, et koolivõrgu süsteemne uuendus tuleb teha ühel ajal nii linnas kui ka maal. Kuna maapiirkondades on gümnaasiumiosad eriti väikesed, siis on tõenäoline, et sealt neid ka kõige rohkem kaob. „Minu hinnangul on sellistes väikestes kohtades põhiküsimus ikkagi tugeva põhikooli allesjätmine, ülesehitamine ja edasi arendamine. Mitte mingil juhul ei tohi põhikooli nõrgestada. Peab jääma võimalus kodu lähedal põhikoolis käia ja sealt tugev baas saada. See on väga oluline,” rõhutas Lukas.
Et linnad ei hakkaks maalt lapsi ära tõmbama, peavadki nii maal kui ka linnas tekkima tugevad põhikoolid ühel ajal. „Kui linnas ei tehta samal ajal ainult gümnaasiumiosa(??), kui linnas eksisteerivad samal ajal edasi 12-aastased koolid, tekib olukord, kus säilib ikkagi surve, et maalapsed viiakse linna gümnaasiumide järjekorda juba suhteliselt noorelt. Meil ei õnnestuks siis kaitsta tugevat põhikooli maal,” selgitas Lukas.
Kuna gümnaasiumidesse ei saa edaspidi automaatselt, vaid ületama peab teatud lävendi, siis on kõigil põhikooli lõpetajatel võrdne stardipositsioon. „See paneb lapse mõtlema, kas ta ikka tahab minna gümnaasiumi või huvitaks teda hoopis kutseõpe. Kuid ma toonitan, et uuenduse eesmärk ei ole üksnes rohkem õpilasi kutsekooli saada,” lisas Lukas.
Haridusministri sõnul ei kao kusagile ka progümnaasiumid, kus antakse õpet 7.–9. klassini. Sellisel juhul antakse koolile, näiteks Tallinna reaalkoolile, koolitusluba juba riigi tasemel.
Kui praegu on põhikooli ja gümnaasiumiosa õppekavad ühes dokumendis koos, siis koolivõrgu korrastamisel eraldatakse need üksteisest. „Eesmärgistame need erinevalt ja näitame, et põhikool ja gümnaasium on eri olemusega kooliastmed,” selgitas Lukas.
Koolivõrgu korrastamine tähendab ka seda, et maakonna äärealalt keskusesse gümnaasiumi minna soovivale lapsele korraldatakse transport. Kohalik omavalitsus peaks hoolitsema ka õpilaskodu rajamise eest.
Et õpetajaid on praegu pigem vähe kui üle, siis ei jää haridusministri kinnitusel ka ükski kvalifitseeritud õpetaja tööta.
Peeter Kreitzberg tõdes siiski, et põhikooli gümnaasiumist eraldamine toob kaasa kindlasti väga palju proteste. „Selle tagajärjed on praegu läbi mängimata ja ma väidan, et me ei ole praegu valmis seda alustama. Küll peaksime endale asja kiiresti selgeks tegema, sest koolivõrgu ümbertegemine on meie haridussüsteemi üks suuremaid ja tähtsamaid ettevõtmisi. Praegu raiskame raha: me ei anna gümnaasiumiõpilastele ei piisavalt head haridust ega piisavaid valikuid,” selgitas Kreitzberg.
Ta tõdes, et suuresti on koolivõrgu korrastamine kinni ka siiani tegemata haldusreformis. „Ja see, et omavalitsused koolivõrgus kokku ei lepi, on üks Eesti haldus-ja haridussüsteemi suur vähkkasvaja. No kuidas on võimalik, et pisikesele territooriumile ehitatakse kaks kooli kõrvuti, mis siis, et nad asuvad eri valdades,” sarjas Kreitzberg omavalitsusjuhtide rumalat käitumist. „Neile tuleb teha pidevat selgitustööd, et koolireform on kasulik kõigile lastele.”
Kommentaar
Kalle Küttis
Viljandi maavanem
Olen kõikvõimalikel haridusfoorumitel juba 1992. aastast rääkinud, et põhikoolid tuleb gümnaasiumist lahku lüüa. Jumala veskid jahvatavad aeglaselt, aga õiges suunas. 2003. aastal kirjutasin just selles valguses magistritöö, et tõestada, kui vajalik on eraldada põhikool gümnaasiumist. Pakkusin välja Viljandimaa mudeli. Võtsime 2003. aastal vastu koolivõrgu arengukava, mis nägi ette just sellist koolitüüpi. Kõikidele poliitilistele jõududele see pole muidugi vastuvõetav ja vaidlused linnas käivad.
Et mõttele tuge saada, sõlmisin Viljandi maavanemana haridusministriga lepingu, kus haridusministeeriumi kuludega tehakse Viljandis haridusuuring ja selle tulemusena pakub ministeerium Viljandi näitel välja maakondliku haridusvõrgu mudeli – tõestamaks, et viimane aeg on eraldada põhikool ja gümnaasium. Töö tulemused selguvad detsembri keskel, kuid olen näinud musti andmeid ja nende põhjal teist lahendust polegi.
Praeguse üheksa asemel näeme siin kuni nelja gümnaasiumi, neist kaks võiksid olla linnas ja kaks maakonnas – põhja ja lõuna pool. Pole välistaud, et ühendame näiteks Olustvere majanduskooli ja Suure-Jaani gümnaasiumi.
Üleminekuvariandina oleme näinud seda, et üks gümnaasium võiks lapsevanemate rahustuseks jääda selliseks, kus lapsed õpivad 1.–12. klassini, teine oleks ainult gümnaasiumi ülemaste. Kuid tulevikus võiks Viljandi suuruses linnas rääkida ühest kõrgkoolieelsest gümnaasiumist. Selles oleks näiteks kuus paralleelklassi, kus igas klassis õpiks 25 last. See teeks kooli kohta 450 last.
Vastalisi on palju, kuid siin tulebki käia nagu Ristija Johannes ja selgitada, et nii tuleb teha. Kool, kus on koos 1.–12. klass, on sama vana nagu kolhoos. Kui me suutsime loobuda kolhoosidest, miks me siis vanast koolisüsteemist ei taha loobuda? See on ju ainult laste nimel, kellele anda esmalt tugev ja ühtlane põhiharidus ning seejärel tugev gümnaasiumiharidus.
Margus Veri
Pärnu Ülejõe gümnaasiumi direktor:
Oleks mõistlik, kui suurtesse omavalitsustesse jääksid alles nii gümnaasiumid kui ka progümnaasiumid. Praegune koolihoonete paiknemine ja nende suurus on selline, kus ainult gümnaasiumide või põhikoolide tegemine on võimatu.
Seda oleks mõistlik teha siis, kui ehitatakse ka uued hooned. Kui vaadata Pärnu koole, siis ainult gümnaasiumiks sobivat kooli (viis või enam paralleelklassi) polegi – majad on kas liiga suured või liiga väikesed. Ministri idee eraldada põhikool gümnaasiumist pole ju vale ja muu maailm on seda teinud. Aga meie hooned seda praegu veel ei võimalda. Mis saab algkoolist? Kas linnas tekib kolm suurt algkooli või liidetakse algkoolid lasteaedadega? Suurte üksikute algkoolide loomisega ei suudeta tagada põhimõtet, et õpilane saaks õppida kodu lähedal.
Kui olemasolevate koolimajade baasil moodustatakse Pärnus kaks gümnaasiumi ülemastet, kus on viis-kuus paralleelklassi, siis ülejäänud suured koolihooned peaksid täituma kuni seitsme põhikooli paralleelklassiga. Mingis mõttes mulle praegune süsteem meeldib, sest gümnaasiumiõpilased on põhikooli teismelistele oma käitumisega eeskujuks ja pole nii, et 15-aastane põhikooli viimase klassi õpilane arvab endast kui suurest tegijast.
Ülejõe gümnaasium on kindlasti suur kool. Mulle pole märku antud, mis saab meie koolist 2012. aastal. Kehtiva hariduse arengukava järgi jätkavad Pärnus gümnaasiumid juhul, kui kool suudab komplekteerida vähemalt kaks kümnendat klassi. See tähendab seda, et head haridust andvad ja populaarsed gümnaasiumid jäävad ja teised muutuvad põhikooliks. Samal ajal toimub ka meie kooli täielik renoveerimine ja seda just sellisel moel, et ta sobib ideaalselt nii gümnaasiumiks kui ka progümnaasiumiks – sellest lähtudes ehitatakse ja uuendatakse kõik füüsika-, keemia- ja bioloogiakabinetid. Meie tugev argument olla gümnaasium on pika ajalooga bioloogia ja muusika süvaõpe, mis on Pärnus unikaalne.
Meie koolis on loodud õppimistingimused ka liikumispuuetega lastele – ehitatakse liftid ja tõstukid. Mõnes mõttes on kurbki: praegu ehitatakse kool gümnaasiumiks ja mõne aasta pärast öeldakse, et unustage ära.
Kuid mind ei hirmuta üldse teadmine, kui otsustatakse, et meie koolist peab saama gümnaasium koos progümnaasiumiga või siis mammutpõhikool – õpetada tuleb ikka professionaalselt.
Elu on näidanud, et hästi toimivaid süsteeme on väga keeruline kiirelt muuta. Koolivõrgu muutmine on kohalikele omavalitsustele raske proovikivi, üldjuhul ei saada ei kliente (lapsevanemaid) ega ka kooli personali enda selja taha ja sääraste muutuste korraldamine valitsejate reitingut ei kasvata.
