Eesti jaam lõunamandril jääb endiselt unistuseks
Eitava vastusega kirja saatis möödunud nädalal teaduste akadeemia polaaruuringute komitee esimehele professor Rein Vaikmäele peaminister Andrus Ansip, kes seadis kahtluse alla ekspeditsiooni mõttekuse.
“Tuleb paratamatult tõdeda, et oma lipul Antarktikas pole tänapäeval paraku sama tähendust, mis tal olnuks 100 või ka 50 aastat tagasi,” kirjutas Ansip. “Samuti poleks Eesti lippu kandval tagasihoidlikul uurimislaeval aastal 2007 või 2017 enam seda geopoliitilist tähendust, mis oli kunagi ja on veel ka tänapäeval norralaste Gjųal.” (Gjųa oli laev, millega Roald Amundsen läbis 1903– 1905 esimesena maailmas meretee Altandi ookeanist Kanada kaudu Vaiksesse ookeani – toim.)
“Päris kindlasti on Eesti välispoliitikas oluliselt prioriteetsemaid ja seejuures veelgi selgemat geopoliitilist sõnumit kandvaid väljundeid kui rahvusliku ekspeditsiooni saatmine Antarktikasse,” teatas Ansip. Ta väitis samas, et oma lipu all, kuid paratamatult piiratud võimalustega ekspeditsiooni asemel oleks Eesti teadusele veelgi prestiiikam saavutus, kui mõni Eesti teadlane lööks läbi mõne suurriigi hästirahastatud ekspeditsioonis ja selle uurimistulemusi käsitlevate eelretsenseeritavate publikatsioonide autorite seas.
Millestki peab loobuma
“Kui osutub, et just Antarktika-uuringud on Eesti teaduse prioriteet, siis tuleb taolise ekspeditsiooni rahastamiseks otsida lahendust teaduse üldisest rahastamisskeemist, mitte aga väljastpoolt seda,” märkis peaminister.
Eesti teaduse eelistuste hulk ei saa Ansipi sõnul olla lõpmatu. “Kas ollakse Antarktika nimel valmis loobuma millestki muust?” “Kui aga näiteks Tallinna tehnikaülikool või Tartu ülikool otsustavad eelistada Antarktika-uuringuid mõnele oma senisele prioriteetseks kuulutatud uurimissuunale, siis on see mõlema ülikooli enda valik ja nende endi võimaluste raames tehtud valik.”
Ansip soovitas Eesti polaaruurijatel kaaluda raha taotlemist ka Eesti teadusfondist või välismaalt.
Eesti esimest Antarktika polaarjaama, mis pole kulude kokkuhoiu huvides ette nähtud talvitumiseks, ette valmistav MTÜ taotleb riigilt esmasummaks 8,7 miljonit krooni.
Selle raha eest saaks alustada USAs projekteeritava laeva ehitamist ja osta Soomest polaarjaama. Kogu esialgne projekt, mis näeks ette kolmeaastast uurimistööd Rossi merel ja Victoria maa rannikul, läheks maksma 26 miljonit krooni.
Eesti Päevalehe andmetel ootas polaaruuringute komitee peaministrilt ekspeditsioonile vähemalt moraalset toetust, et asuda toetuse saamiseks läbi rääkima Eesti ärimeestega. Mõni potentsiaalne toetaja oli seadnud tingimuseks riigi positiivse suhtumise kas või sõnadeski.
Mart Saarso juhitav MTÜ on korduvalt ja eri peaministritele saatnud toetust otsivaid pöördumisi ning leidnud paljude Eesti teadusmaailma tippude toetuse, nagu Tartu ülikooli rektor Jaak
Aaviksoo, tehnikaülikooli eksrektor Andres Keevallik, välismaal tuntumaid Eesti teadlasi Jaan Einasto ja
teaduste akadeemia ekspresident Jüri Engelbrecht.
Esimesed uurimisjaamad rajati Antarktikasse 1957. aastal.
Antarktika mõju Eestile
Jääga kaetud Antarktise manner ja seda ümbritsev, enamjaolt triiviva merejää alune Lõunaookean avaldavad meie planeedi atmosfääri õhumasside ja maailmamere vete ringkäigule ning Maa kliimale tohutut mõju.
Koos mandriäärsete ujuvate mandrilavaliustikega on Antarktise pindala 13,6 miljonit km2 (pindalalt on maailma riikidest sellest suurem vaid Venemaa – toim). 90 protsenti Maal leiduvast jääst sisaldub Antarktise 4,8 kilomeetri paksuses jääkilbis.
Kogu selle jää sulamine tõstaks maailmamere pinda ligi 70 meetrit. Eestile tähendaks see, et siin jääks veest välja peamiselt Haanja, Otepää, Sakala ja Pandivere saarestik. Vee alla jääks ka Tallinna kõrgeim paik, Mustamäe suusahüppetorni ümbrus 64 m kõrgusel.
2001. aastal väitis autoriteetne rahvusvahelise kliimamuutuste komisjon (IPCC), et Lääne-Antarktise jääkilbi lagunemine on järgneva 100 või isegi 1000 aasta kestel väga vähetõenäoline.
Kuid tänavu veebruaris esitas Briti Antarktika teenistuse direktor Chris Rapley uuringuandmeid, mis eelnevat väidet tugevasti õõnestavad. Nimelt leidsid Lääne-Antarktise väheuuritud piirkonnas töötavad briti teadlased erakordselt võimsa Amundseni merre laskuva jäävoolu.
Jää voolab merre muljetavaldava kiirusega, 250 km3 aastas, ning ainult see vool üksi tõstab maailmamere pinda iga aasta 0,2 millimeetrit. Ent jääd rannikule toimetavad liustikud hõlmavad kõigest mõne protsendi Lääne-Antarktise rannajoonest ning dreenivad vaid väikest osa selle jääkilbist.
Seesama IPCC 2001. a aruanne ennustas, et aastaks 2100 tõuseb maailmamere keskmine tase 11–77 sentimeetrit, sõltuvalt globaalse soojenemise intensiivsusest.
Väljavõtted Antarktika uurija Enn Kaubi artiklist “Lääne-Antarktise jääkilbi ebapüsivus võib põhjustada Pärnu lahe veetaseme kiire tõusu”
