„Ghanas seevastu on mitmed meditsiiniülikoolid, aga palgad ei vasta arstide ootustele ja nad püüavad endisele emamaale, brittide juurde välja rännata,” tõdes Jüri Teras. Arstide väljaränne on viinud selleni, et abi jätkub vaid kõige hädapärasemaks ja nüüd omakorda rändavad seiklusi ja eneseteostust otsivad arstid mujalt Ghanasse tööd tegema. Missiooniorganisatsioonid tegelevad erineva abi pakkumisega, aga Jüri Teras läks sinna just songaoperatsioonidele keskendunud Operation Hernia raames. „Aafrikas esineb songasid rohkem kui mujal ja tähtis on ka see, et seal on kas puudulik või lausa puuduv lastekirurgia. Need songad, mis Euroopas lapseeas ära lõigataks, jäävad seal tähelepanuta ja arenevad täiskasvanueaks gigantseteks,” rääkis Teras ja näitas taustaks arvutist oma Aafrika patsientide pilte: kõhnade mustade mehekehade küljes ripuvad kohati lausa põlvedeni ulatuvad hiiglaslikud songakotid.

Neid vaadates on raske mõista, kuidas nad suutsid sellise koormaga igapäevaelu elada ja tööd teha. Töö aga tähendab enamiku Ghana ja Gambia meeste jaoks põllutööd, sest üle poole elanikkonnast rügab oma igapäevase söögi nimel põllul. Valge kirurg kaugelt maalt oli neile meestele, oma pere toitjatele, ainus võimalus rängast koormast pääseda. „Songaoperatsioon on ka meie jaoks suhteliselt lihtne ja odav, neid saab teha päevas mitu ning ühe missiooniga aidata paljusid inimesi,” märkis Teras.

Ghanas on Operation Hernia arstid  käinud 2005. aastast peale ja süsteem toimib. Külalisarstid võeti kohe lennujaamast peale ja toimetati hotelli ning ka töörutiin on täpselt välja töötatud. Kohalik pool oli juba patsiendid välja sõelunud ja kirurgidel-anestesioloogidel polnud muud teha kui tööle pihta anda. „Ghanas tegime kuus kuni kaheksa lõikust päevas, aga Gambias normeeris tööpäeva pikkuse elekter, sest riikliku kokkuhoiupoliitika tõttu oli voolu vaid päeval kella 9–16. Pärast seda andis paar tundi voolu veel generaator ja kui tahtsid veel pärast seda tööd teha, siis pidid töötama juba taskulambi valgel,” meenutas Eesti kirurg.

Teistmoodi elamus

Gambia missioon oli doktor Terase jaoks teine Aafrika-kogemus ja suhteliselt tsiviliseeritud Ghanast teistmoodi elamus. „Gambias ehitasime ise missiooni üles ja palju aega kulus organisatsiooni kokkupanekuks ning bürokraatiast läbinärimiseks. Gambias ei ole kirurgi olnud aasta või poolteist ja seal, kui kuuldi, et saabub valge kirurg, tuldi juurde igasuguste patoloogiatega,” ütles ta.

Gambia on erinevalt Ghanast tõesti verivaene riik: Aafrika kõi-ge väiksemas, vaid 10 500 ruutkilomeetri suuruses riigis (Eesti pindala on 45 227 km2) elab absoluutses vaesuses kolmandik elanikkonda. Kolm neljandikku elanikkonnast on põlluharijad ja valdavaks usuks on islam. Meditsiin on äärmiselt halvasti kättesaadav, kuid samal ajal kui songaoperatsioonid jäävad tegemata, on ligi 80 protsendi naiste suguelundid ümberlõikamisega moonutatud.

Gambias puutus Jüri Teras rohkem kokku ka kohaliku asjaajamisega. „Seal oli üks kohalik Jim, kellega olime eelnevalt meili teel suhelnud, aga asjaajamine eurooplase jaoks lonkas – eriti just sõnapidamise ja organiseerimise koha pealt. Laias laastus võib seda pidada reisiks minevikku: welcome to USSR. Võib-olla ei olnud Nõukogude Liidus tingimused nii räpased, aga isiklikku innovatsioonioskust tuli ka siin iga päev näidata. Kokkuvõttes oli väga fun,” lausus doktor Teras.

Valget meest küll otseselt paljaks varastada ei üritatud, kuid liikuva rahakotina vaadati küll. „Aga kui võtta ajalooliselt, siis – mida tegid nendega valged kolonisatsiooniajal? Neilt võeti ära maavarad ja kuld. Hiljem viidi orje ära. Neile valetati nii palju kui sai. Nii et kust see pruunlane pidi õppima? Tema võttis valge mehe eeskuju,” osutas Jüri Teras ja tõi paralleeli: 1990-ndate alguses vaadati ka Eestis iga läänlast kui liikuvat rahakotti, keda oma bisniseks ära kasutada.

Bisnisepüüe on Terase sõnul Aafrikas väga levinud. „Kummaski riigis (Ghanas ega Gambias – toim) ei kohanud ma kerjuseid, püüti ikka midagi müüa, kas siis mõnd omavalmistatud lihtsat asja või oma teenust. Näiteks pakkus üks taksojuht, et ostku me üks vana auto, soovitatavalt Mercedes, ja andku talle. Tema sõidaks sellega taksot, ja kui me Aafrikasse tuleme, siis ta annaks selle auto meile kasutada. Bisnis!” muigas arst.  

Lustliku rahateenimispüüu kõrval kummitab häda ja viletsus. „Me ei kohanud Gambias ühtki kohalikku arsti. Mitte ühtki! Gambias on ülikool vaid kümme aastat vana ja sealt ei tule veel spetsialiste. Ravimas käivad valitsusvaheliste lepingute alusel Kuuba arstid, kes paar aastat kohapeal töötavad ja siis jälle lahkuvad,” ütles Teras.

Kaks kohalikku residenti, keda missiooniarstid kohtasid, jätsid eurooplastele jahmatava mulje. „Ma ei saa üldistusi teha, aga nende kahe residendi teadmised anatoomiast või muudest meditsiini põhitõdedest ei olnud need, millega oleme siin harjunud. Ka näiteks steriilsusest või hügieenist on neil teine arusaam kui meil. Nii et tütarlapsest residendi olime sunnitud esimesel päeval ära saatma, poiss pidas kauem vastu,” rääkis arst.

Odavad materjalid

Aafrika on siiski Aafrika, ja kui hügieeni puhul ei saa järeleandmisi teha, siis teisalt on võimalik kasutada märksa odavamaid materjale kui Euroopas harjutud. Üks näide on songaoperatsioonide puhul kasutatav võrk, millega paigatakse kõhukelmesse tekkinud auk. „Meie kasutasime selleks moskiitovõrku, mis on sadu, lausa tuhandeid kordi odavam kui meditsiinifirmade toodetud songavõrk. Võtsin siin Eestis ruutmeetrisuuruse moskiitovõrgu, lõikasin sobivateks tükkideks, steriliseerisin ära ja viisin kaasa,” meenutas Teras. Moskiitovõrgu kasutamine meditsiinilise võrgu asemel ei ole Eesti tohtrite enda leiutis, seda on tehtud ka näiteks Indias ja uuringud näitavad, et korralikult steriliseeritud moskiitovõrk ei tekita haavas sugugi rohkem põletikku ega äratõukereaktsiooni kui meditsiiniline songavõrk.

Selline alternatiivlahendus põh-justab mõistagi arstide seas vaidlusi: kas on eetiline ravida Aafrika haigeid odavamalt kui Euroopa haigeid? „Kui on alternatiiv, kas üldse mitte ravida või kasutada moskiitovõrku, siis mina leian, et tuleb igal juhul ravida. Ja kuluartikkel on see, mis määrab,” nentis Teras.

Operation Hernia raames töötavad arstid ei saa organisatsioonilt palka ja ka missioonile mineku kulud tuleb ise kanda. Jüri Teras sai mõlema missiooni puhul rahalist toetust Eesti välisministeeriumilt ning meditsiinivahendeid PERH-ilt ja firmalt Ethicon.

Kuigi missiooniarstide ravi on tehtud aafriklaste jaoks nii odavaks kui võimalik, jääb osa ravikulust siiski patsientide endi kanda. Gambias tuli patsiendil songaoperatsiooni eest tasuda u 100 dalasit ehk 2,56 eurot. Võrdluse annab see, et Jüri Terase teadmist mööda oli 1000 dalasit ehk 25,56 eurot terve pere nädala söögiraha.

Ilmselt tingis osalt just rahakulu selle, et keskmine songa-operatsioonile tulnud patsient oli keskealine või vanem mees. Naisi nähti haruharva.

„Ühest küljest on nii, et naistel tekib anatoomiliste iseärasuste tõttu songa neli korda harvem kui meestel. Teisalt aga, kuna mehed on pere toitjad, siis nemad said seda endale lubada. Gambias on muidugi see ka, et kuna lubatud on neli naist, siis kes ikka jõuab nende kõigi songaoperatsioone kinni maksta? Ikka enne tuleb pere toitja terveks ravida!” muigas arst.

Ghanas, kus riik veidi toetas, oli songaoperatsioon patsiendile tasuta. Kuid suures riigis polnud lootustki, et missiooniarstid jõuaksid ligilähedaseltki kõiki abivajajaid aidata.

„Ghana on selles suhtes kurb, et tohutu suure territooriumiga riigi sisemaal püsib kogu meditsiin ainult õdede najal. Au sees on endiselt teadmamehed, mis on osalt kindlasti õigustatud, sest ega nad ainult „musta kuke verega” ei ravi, vaid mängus on ka rahvusliku meditsiini teadmised. Aga sellegipoolest on missiooniorganisatsioonis elav arutelu, et õpetaks songaoperatsiooni õdedele selgeks. Õed on üldjuhul naised ja tänu peredele paiksemad. Nemad ehk ei püüa ära minna ning inimestel oleks mingigi võimalus saada ravi,” unistab doktor Teras õdede koolitamiseks vajalikust rahastusest.

Aafrikasse tahaks ta kindlasti naasta ja paar pakkumist on juba ka olemas. Abikaasa Marina, kes on samuti arst, on mehe rändava eluviisiga päri, kuid ise missioonile minna ei soovi. „Kas või näiteks nakkusoht on Aafrikas tunduvalt teine,” ütles doktor Teras ja luges üles mõned kurjad tõved: malaaria, dengepalavik, jõepalavik, tumbukärbse tekitatavad nägemishäired ja unitõbi. „Ma ise ei ole veel haigeks jäänud, aga osa haiguste peiteaeg on pikem. Näiteks dragunkuloos, mille peiteaeg on aasta. Seda põhjustab uss, mille jood veega sisse ja kuskil aasta pärast võib ta tulla läbi naha või silma välja,” tutvustas Jüri Teras Aafrika haigusi ja muigas: „Mul on selle peiteaja lõpuni veel aega.”

Eesti arstid välismaal

•• Välisministeeriumi toel on Eesti meedikud käinud päästemissioonide raames ka Indoneesias, Pakistanis ja Haitil.  

•• Eesti tervishoiueksperdid on alates 2008. aastast osalenud Lõuna-Afganistani Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonna töös. Eesti tervishoiueksperdi põhiline tööülesanne on Helmandi provintsi meditsiiniasutuste võrgu, kiirabi ja muu tervishoiuvaldkonna ülesehitustöö koordineerimine.

•• Eesti meedikud on välisriikides käinud ka kaitseväe kaudu.

Operatsioon Song aitab vaeseid riike

•• Operation Hernia Humanitarian Mission loodi 2005. aastal, et saata kirurge Aafrika vähearenenud, ent suhteliselt turvalistesse piirkondadesse songaga patsiente opereerima. Nelja aasta jooksul on töötatud peamiselt Ghanas Takoradis ja Carpenteris. 2010. aastal laiendati tegevust Kameruni, Nigeeriasse, Mongooliasse ja Ecuadori.

•• Välisministeerium on toetanud Eesti arstide missiooni Gambias ja Ghanas. Gambias käis koos Jüri Terasega missioonil veel kaks Eesti arsti: anestesioloog Kristjan Kalling ja resident Martin Adamson. Välisministeerium toetas projekti 4821 euro ehk 75 435 krooniga.

•• Gambias käidi missioonil 2010. aasta oktoobris.

•• Gambiasse laienes Operation Hernia Gambia tervishoiuministeeriumi palvel. Operation Hernia missioonid on üldjuhul ühe-kahe nädala pikkused. Kirurgid kasutavad opereerides kodumaalt kaasa võetud songavõrke, niite, steriilseid kitleid ja kindaid. Kirurgid töötavad vabatahtlikult ja tasu saamata, oma puhkuse ajast.

•• Eesti välisministeerium toetab missioone oma eelarve arengukoostööks ja humanitaarabiks ette nähtud vahenditest. Praegu Eesti arste välisministeeriumi poolt toetatud projektide raames üheski välisriigis missioonil ei ole.


Eluloolist

Jüri Teras

PERH-i ülemarst

•• Sündinud 27. mail 1968

•• Abielus dermatoloog Marina Terasega, peres kolm last.

•• Lõpetanud Tallinna inglise kolledži ja Tartu ülikooli meditsiiniteaduskonna.

•• Internatuuris oli Tallinnas Mustamäe haiglas ja Saksamaal Dohna-Heidenaus, residentuuris Tallinnas ja Rootsis Sundsvallis. Täiendanud end nii teistes Euroopa riikides kui ka USA-s.

•• Praegu töötab Põhja-Eesti regionaalhaigla üldkirurgia keskuse juhataja ja ülemarstina. 

•• Eesti kirurgide assotsiatsiooni juhatuse esimees