Eesti kõige jõhkramad liiklushuligaanid – laulva revolutsiooni lapsed
Ta on 19-aastane. Tal on põhiharidus. Ta on mees. Talle meeldib kihutada ja korra sõidab ta radari ette isegi kiirusega ligi 150 km/h. Ta jäi eelmisel aastal politseile vahele kokku 18 korral ja 25 rikkumisega. Nende eest sai ta trahvi 1976 eurot, veetis arestikambris 18 päeva ja jäi juhiloast ilma neljaks kuuks. See teda ei takistanud, sest teadupoolest ju luba ei sõida. Politsei tabas ta kahe ja poole kuu jooksul veel kolmel korral roolist. Tegelikult tabas ka neljandal korral, aasta eelviimasel päeval Pärnus, aga huligaan koodnimega 3920703 ei tahtnud aastavahetust arestikambris mööda saata ja otsustas anda gaasi. Politsei sai ta kätte ning saatis noore mehe taas kümneks päevaks vee ja leiva peale. Saage tuttavaks Eesti 2011. aasta liiklushuligaaniga nr 1!
Kõrvalolevas graafikus oleme reastanud Eesti suurimad liiklushuligaanid rikkumiste arvu järgi ja tutvustame neid isikukoodi seitsme esimese numbriga. Rikkumiste arv iseenesest ei kajasta otseselt nende tõsidust – näiteks mõne puhul on rikkumisena kirja läinud ka tõkiskingade puudumine. Kuid väga suurt osa saab siiski kvalifitseerida raskeks – näiteks suur kiiruse ületamine, avarii põhjustamine või turvavarustuse kasutamata jätmine.
Süsteemne hoolimatus
Eredalt torkab silma, et suurem osa Eesti liikluse esihuligaanidest on sündinud laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumise ajal. 28-st kõige suuremast liiklusrikkujast koguni 16 sünniaasta jääb vahemikku 1989–1993.
Eesti Päevaleht palus edetabelisse süüvida politsei Põhja prefektuuri liiklusjärelevalve talituse juhil Elari Kasemetsal. Ka tema esimene tähelepanek oli, et „valdavas osas on tegemist noorte ja väga noorte inimestega”. „Tavamõistes on ehk loogiline, et algajad kõige enam eksivad, ent tegelikult näitab nende inimeste liikluskäitumine ja rikkumiste iseloom pigem süsteemset hoolimatust,” lausus Kasemets. Süsteemne hoolimatus algab tema sõnul juba kõige lihtsamate nõuete eiramisest: näiteks ei kasutata vahtralehte ja autole jäetakse kindlustus tegemata. „Kui lubatud piirkiirust ületaval juhil pole juhtimisõigust, turvavöö on lahti ja autol puudub tehnoülevaatus, siis on tema suhtumine liiklusturvalisusse selge.”
Kasemets nentis, et suurem osa „edetabelisse” jõudnud juhtidest on ennast liikluses pehmelt öeldes välja elama hakanud kohe loa saamisest saati. „Ilmselt ei ole nende liikluskäitumises olnud mingit kindlat murrangut halvemuse poole, vaid see on algusest peale hoolimatu olnud,” märkis ta.
Huligaan nr 2 on vaid 17-aastane ja edetabeli trahvikuningas 3660 euroga. Esimest korda tuli tal politseiga tegemist teha mullu 1. juunil Kohila vallas Aespas. Puudus juhiluba, autol polnud kindlustust, ta ei andnud teed ja põhjustas liiklusõnnetuse. Viis päeva hiljem, sama koht. Noor mees hindas oma oskusi taas üle, sõitis liiga kiiresti, sõiduk kaotas juhitavuse ja sõitis sisse tee ääres seisvale autole. 26. juunil jäi ta uuesti vahele – juhtides autot, mis polnud läbinud tehnoülevaatust – ja eemaldati roolist. See ei aidanud. 7. juulil Viimsis: liigne kiirus, auto paiskus katusele ja õnnetuses sai viga kaks kõrvalist isikut. Politsei tuvastas juhil ligi promillise joobe...
Juhti ennast, kaassõitjaid ja teisi liiklejaid rohkem ohustavatest eksimustest peamine on kiiruse ületamine, seejuures mitukümmend kilomeetrit tunnis. Elari Kasemets tõi esile, et sageli on probleeme ka sõidukite tehnoseisundiga. „Halvimal juhul langevad kõik halvad asjaolud kokku ja vähese sõidukogemusega lahtise turvavööga juht sõidab maanteel 60 km/h lubatust kiiremini, olles sõidukis, mille seisukord tegelikult liikluses osaleda ei luba.”
Teiseks nähtub, et liiklushuligaanide haridustase on üldiselt väga madal: teedel ja tänavatel sigatsevad kas põhi- või koguni algharidusega juhid. Edetabelisse mahtus vaid üks autojuht, kelle haridustasemeks on märgitud kõrgem. Tegemist on ka kõige vanema, kinnipidamiskohtade järgi arvestades peamiselt Pärnu ja Audru piirkonnas liikleva 61-aastase huligaaniga.
Elari Kasemets ei soostunud otsest võrdusmärki inimese haridustaseme ja liikluskäitumise vahele tõmbama, kuid ütles, et süsteemsetel liiklusrikkujatel jääb enamasti vajaka mingit laadi sotsiaalsest küpsusest. „Väga lihtsustatult öeldes on ju nii, et kes teatris käib, see suure tõenäosusega maha ei sülita. Nii on ka liigeldes mõistlikumad ja tasakaalukamad need inimesed, kes oma tegevust teadlikult mõtestavad ja ühiselu reeglitest aru saavad.”
Veapunktisüsteem aitaks?
Kuid mida siis liiklushuligaanide vastu ette võtta? Kasemets nentis, et selliste inimeste mõjutamiseks jääb lihtsast väärteokaristusest väheseks ning kasutusele tuleks võtta uus süsteem, mis põhineks koolitustel ja nõustamistel. Politsei on teinud siseministeeriumile ettepaneku muuta 16–25-aastaste noorte mootorsõiduki juhtimiskoolituse põhimõtteid. „Juba liiklusesse suundunud juhtide puhul on kõneldud välisriikides veapunktisüsteemiga kaasnevatest juhi mõjustamisloengutest siis juba vastavalt toime pandud rikkumise iseloomule,” sõnas Kasemets.
Huligaan nr 3 on 22-aastane ja jäi politseile aasta jooksul stabiilselt tihti vahele. Aasta alguses peeti ta korduvalt kinni n-ö pisirikkumiste pärast: autol puudus ülevaatus või tulekustuti. Suve saabudes muutusid rikkumised tõsisemaks. Tallinna kesklinnas tõusis kiirus üle 70 km/h ja ristmikule jõudis ta punase tulega, mõned nädalad hiljem sõitis ta juba kiirusega 80 km/h ning paari nädala jooksul jäi veel kahel korral vahele kiiruse ületamisega, ehkki selleks ajaks oli ta juba juhiloata. Septembri alguses oli ta taas loata roolis, rääkis telefoniga ja sõitis punase tulega üle ristmiku. Ka 15 päeva soolaputkat ei ravinud teda. Kõigest nädala jagu pärast arestist vabanemist sõitis ta Kristiines radari vaatevälja 77 km/h. Sai veel kuus päeva aresti.
Liikluspsühholoog Gunnar Meinhard ütles, et saririkkujaid, kes jäävad politseile aastas vahele paarkümmend korda, on Eestis kokku sadakond. „Selle järgi ei tundugi probleem eriti märkimisväärne. Kui aga lähtuda nendest isikutest, kellel esineb aasta jooksul neli või rohkem liiklusnõuete rikkumist, siis neid on juba ligi 10 000,” lisas ta.
Liikluspsühholoogia alal Bonni ülikoolis doktoritööd kirjutav Meinhard tõi esile, et sarihuligaanid ei ole vaid Eesti iseärasus, vaid üleeuroopaline probleem. „Üks uuring, millega ma hetkel Eesti noorte liikluskäitumise teemal kokku puutun, näitab, et neil noortel, kellel esineb liiklusalaseid rikkumisi, esineb ka teisi politsei poolt fikseeritud õigusrikkumisi,” viitas ta. „Eestit ja Euroopat kimbutavad sarnased probleemid. Võib-olla tasuks meie liiklusala arendajatel mõelda eurooplastega koopereerumisele, et otsida ühiselt lahendusi liikluse saririkkujate problemaatikaga tegelemisel.”
