Eesti kolhoos ja koalitsioonileping

 (2)

Eesti kolhoos ja koalitsioonileping
Eesti riigi eesmärkide tõlkimisega vene keelde pole asjad kaugeltki korras, leiab koolide eestistamise vastu võitleva ühingu Vene Kool Eestis juhatuse liige Alisa Blintsova. Priit Simson

Reformierakonna ja IRLi koalitsioonileping pakub venelastele imerohuna eesti keelt, kuid mitte ühtegi sisulist lahendust.

Koalitsioonilepingu osa, mis kirjeldab lõimumist, tekitab venekeelsete elanike seas mitmeid küsimusi. Kuigi tekstist võib leida ka positiivseid momente, panevad mõned kokkuleppe punktid vähemalt hämmelduma.
Esimene lõik lõimumisele pühendatud osas ütleb, et „edukas toimetulek Eestis eeldab eesti keele oskust“.
Kuid sama lõigu teine lause, mis ütleb, et "viime lõpule ülemineku eestikeelsele gümnaasiumile", kõlab mõttetuna.

Nende kahe mõtte vahel puuduvad nii seos kui ka loogika. Kõrgeima edu näitena Eestis on meie president T. H. Ilves, kes räägib eesti keeles, kuid ei lõpetanud eesti õppekeelega kooli. Raske on ette kujutada veelgi edukamat näidet, mida inimene võib saavutada Eestis.

Samal ajal töötute arv eesti koolide lõpetajate seas kasvab iga nädalaga. (Vaata: http://uudised.err.ee/index.php?06223940 ).

Koalitsioonileppega taotletav lõplik üleminek koolis eesti õpekeele on vastuolus põhiseadusega: rahvusvähemustel on õigus saada haridust emakeeles. Eesti Vabariigi põhiseaduse 37. artikkel, määrab et „õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus“ ja see õigus on kinnitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse 21. paragrahvis.

Koalitsioonilepe pöörab tähelepanu eesti keele õppimise võimalustele suurearvuliste mitte-eestlastest elanikkonna rühmade seas. Nende hulgas on pensionärid, töötud, puuetega inimesed ning avaliku sektori töötajad, haridus- ja kultuuritöötajad.

Kui me teeme koalitsioonilepingule semiootilise analüüsi, siis tundub, et mõiste "eesti keel" on võrdne mõistetega "noorus", "töö", "tervis", "avalik töö", "haridus" ja "kultuur". Teiste sõnadega: kõige kaitsetumale osale elanikkonnast, kelle emakeel pole eesti keel, pakutakse kõige väärtuslikumat asja - eesti keelt.

Kahjuks ei paku koalitsioonileping eesti keele õppimise ja enese täiendamise võimalust töötavatele ja puudeta inimestele, neile, kes töötavad avaliku sektori erinevatel aladel. Miks nad on taas lepingu autorte poolt unustatud ? Kas need inimesed ei vaja seda? Tekib mõtte, äkki kõik need, puudeta töötajad ja mitte-pensionärid, on eestlased?

Oleks huvitav uurida töötavate ja edukate mitte eestlaste kogemust, kes ei oska eesti keelt. Kuidas nad suudavad meie riigis tööd teha ilma eesti keeleta? Ja siis laiendada nende kogemust teistele vene kogukonna rühmadele.
Tallinnas on peaaegu võimatu leida eesti keele kõrgtaseme kursuseid -  seda isegi oma raha eest, rääkimata tasuta koolitusest. Olemasolevad programmid, mille abil on võimalik saada osa kursuse maksust tagasi eksami eduka sooritamise puhul, on paljudele inimestele raskelt kättesaadavad ja alati pole võimalik neid kasutada. Näiteks inimene sooritas eksami viis aastat tagasi ja sai eesti keele kõrge kategooria, aga keelepraktika tal puudus. Kui ta soovib nüüd uuesti kursustele minna, siis hüvitist ta enam ei saa.

Juhiks tähelepanu koalitsioonileppe ühele positiivsele lõigule: „panustame veelgi enam eesti keele õppe ja eestikeelse aineõppe kättesaadavusse ja kvaliteeti kõigil haridustasandeil“.
Eestikeelse hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse kohalt vastuväited puuduvad. Aga kuidas see lõik on seotud lõimumisega?

Paljudel vanematel puudub võimalus tagada oma lastele eesti keele praktikat. Koalitsioonilepe nõuab toetust keelekümbluse võtete laiemaks kasutamiseks juba alates lasteaiast. See on suurepärane võimalus vene lastele teada saada, et Eesti Vabariigis elavad ka eestlased.

Minu arvates on meil toimiv keelekümbluse süsteem paradoksaalne. Kuidas on keelekümblus võimalik ? Toon näiteks kurkide marineerimise: et kurgid oleksid marineeritud, tuleb nad paigutada marinaadi. Aga mis mängib meie puhul marinaadi rolli? Kas eesti- või venekeelne õpetaja? Kas kakskümmend vene last?

Järgmine koalitsioonileppe punk teeb ettepaneku arendada edasi tööjõuvahetuse programme. See on väga hea idee, kuid ma sooviksin tutvuda juba olemasolevate tööjõu vahetamise programmidega, samuti nende arengute programmidega.

Sama lõik seab eesmärgiks tihendada koostööd Töötukassa, Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) ja kohalike omavalitsuste vahel, pakkumaks vähemuspäritoluga töötutele tõhusamat tuge ja õpet, mis on täiesti õige ja õigeaegne. Siiski jääb suur hulk hea eesti keele- ja ametioskusega inimesi töötuks. Kas nad tõesti ei vaja toetust?

Järgmine punkt lubab, et uus valitsus arendab järelevalvet täiskasvanutele eesti keele õpetamise, sealhulgas koolitajate kvaliteedi üle. Väga hea algatus. Tegelikult võiks siia veel lisada õppematerjali kvaliteeti. Hiljuti leidsin raamatupoest eesti-vene sõnastiku algajale eesti keele õppijale "Esimesed tuhat sõna", (2010, kirjastus TEA). Automaatselt avanes raamat „K“ tähel ja esimene asi, mis jäi silma, oli sõna «Kolhoos». Kas tõesti eesti keele metoodikud arvavad, et "kolhoos" peab olema esimese tuhande eesti keele sõna seas?

Õppematerjalide sisu paneb mind tõeliselt kurvastama. Nii palju aastaid olen otsinud sõnaraamatut (paber, tasku-, mitte entsüklopeedilises formaadis), mis pakuks vähemalt kahte tüüpi sõna (omastav ja osastav). Ükskord nägin ühel naisel koopiat M. Stalnuhhini eesti-vene sõnaraamatust, kus oli kolme liiki sõnu. Naine ütles mulle, et see sõnaraamat anti välja kusagil Ida-Virumaal. Ta keeldus raamatut mulle andmast põhjusel, et kui ma kaotan tema koopia, siis jääb see lõplikult kadunuks.

Lastele mõeldud õppematerjalidega on asi veelgi hullem. Mitmest raamatupoest olen küsinud, kas seal on midagi valdkonnast "Eesti keel lastele“. Kõikjal oli vastus „ei".

Kuid kord ühes raamatupoes sain positiivse vastuse ja toodigi raamat. Pealkiri oli " Hispaania keel lastele“. Vene keeles kõlavad „ispanski“ ja „estonski“ enam-vähem sarnaselt.

Kõigist püüdlustest hoolimata ei suutnud ma kahjuks välja selgitada, kas sellist kirjandust üldse on olemas. Igal juhul, isegi kui on olemas, ilmselt on juurdepääs sellele salastatud paremini kui andmetele, mis olid avaldanud Wikileaksis.

Kokkuvõttes teen järgmised järeldused. Hoolimata asjaolust, et koalitsioonilepingu lõimumisele pühendatud osas pole mainitud mõistet „vene rahvusvähemus“, on uus valitsus jaganud meid kategooriateks: lapsed, täiskasvanud, pensionärid, töötud, puuetega inimesed, sotsiaaltöötajad jne. See tähendab, et vähemalt mõned konkreetsed suunad pingutuste kohaldamiseks on ühepoolselt määratud. Kahjuks eeldavad koalitsioonilepingu koostajad, et eesti keel on imerohi suhete arendamisel.

Tekkinud olukorras peavad vene ühiskondlikud organisatsioonid ja erinevad huvigrupid aktiviseerima ja sünkroniseerima oma jõupingutusi, et teha oma vastutuspiirkonnas kindlaks peamisi vajadusi ja leida võimalusi nende lahendamiseks.

"Vene kool Eestis“ on valmis tegema koostööd kõikide teiste organisatsioonidega, mis puudutavad vene koolide huve Eestis. 
 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare