Eesti kultuuritegelased pöördusid seoses Venemaa süüdistustega ÜRO poole

TALLINN, 3. märts (EPLO) - Eesti kultuuritegelased pöördusid seoses Venemaa pidevate süüdistustega inimõiguste rikkumises Eestis ÜRO peaassamblee ning Euroopa parlamendi poole avaldusega.

ÜRO PEAASSAMBLEELE

EUROOPA LIIDU PARLAMENDILE

EUROOPA NÕUKOGU PARLAMENTAARSELE ASSAMBLEELE

NATO PARLAMENTAARSELE ASSAMBLEELE

OSCE PARLAMENTAARSELE ASSAMBLEELE

Eesti kultuuritegelaste pöördumine seoses Eesti pideva süüdistamisega Venemaa poolt inimõiguste rikkumises

Alates Eesti Vabariigi taastamisest 1991. aastal on Venemaa ametliku ja poolametliku välispoliitika üheks püsivaks komponendiks olnud Eesti süüdistamine inimõiguste ja/või rahvusvaheliste õigusnormide jalge alla tallamises, mille ohvriks olevat Eesti vähemusrahvused. Nende raskete süüdistuste tõestuseks pole iial esitatud mingeid tõendeid, kuid süüdistuste pideva kordamise abil on saavutatud olukord, kus tõendeid nagu polekski vaja. Venemaal on lubatud ilma tõendusteta kõnelda “vähemusrahvuste probleemist” Eestis ja selle lahendamise vajadusest, ilma et Venemaa käest enam aru päritakski, mida sellega õieti silmas peetakse.

Väited vähemusrahvuste õiguste rikkumisest on valed ja kujutavad endast maailma avalikkuse desinformeerimist. Selles veendumiseks piisab, kui meenutada mõnd olulist fakti.

Kõigepealt tuleb rõhutada, et nn. vähemusrahvuste all peab Venemaa silmas mitte ajaloolisi vähemusrahvusi, vaid immigrante, kes eesti rahva tahte vastaselt asustati või asusid ise Eestisse umbes poole sajandi jooksul, mil Eesti Vabariik oli okupeeritud N Liidu poolt. Et tegemist ei olnud normaalse migratsiooniga, ilmneb järgmistest arvudest:

1945. a. 1. jaanuaril moodustasid eestlased Eesti elanikkonnast vähemalt 95%.

1959. aastal oli eestlasi 74,6%, ülejäänutest moodustasid rõhuva enamiku vene keelt kõnelevad N Liidu kodanikud, kelle hulgas peale venelaste oli ka teiste rahvuste esindajaid.

1989. aastal oli eestlaste osakaal langenud 61,5%-ni. Paljudes linnades, sealhulgas pealinn Tallinnas oli eestlasi alla poole; kolmes Eesti linnas vähem kui 5%. Üldistes joontes oli eestlasi veidi alla miljoni, vene keelt kõnelevaid migrante umbes 600 000. 26% Eesti elanikkonnast oli sündinud väljaspool Eestit.

Mitte midagi ligilähedast ei ole iial juhtunud üheski Lääne-Euroopa riigis.

N Liidu kokkuvarisemise järel oleks olnud loomulik, et väidetavasti demokraatlik Venemaa asub soodustama sel viisil võõrsile asustatud inimeste repatrieerumist. Selle asemel valis Venemaa risti vastupidise tee, mis on formuleeritud nn. Karaganovi doktriinis: säilitada Eestis häälekas, rohkearvuline ja soovitavalt rahulolematu vene vähemus. Sellele vähemusele toetudes loodetakse Eestile peale suruda Venemaale meelepärane poliitika. Eesmärgiks oli kehtestada n-ö tsiviilokupatsioon, mis asendaks 1994. aastal lõppenud sõjalist okupatsiooni.

Niisiis on tegemist terve abinõude kompleksiga, mille mõtteks on agressiooni jätkamine. Selle juures peetakse silmas lähemat ja kaugemat eesmärki. Lähemaks eesmärgiks on “vähemusrahvuste probleemile” viidates pressida Läänelt välja mitmesuguseid järeleandmisi (nt. õigust uputada verre tšetšeenia rahva vabadustahe). Miks muidu muutuvad süüdistused Eesti aadressil eriti räigeks iga tippkohtumise eel. Kaugemaks eesmärgiks on Eesti taasallutamine Venemaa faktilisele ülemvõimule.

Kõik eelöeldu kehtib samal määral ka Läti ja veidi vähemal määral Leedu kohta.

Eesti Vabariigis pole iial mitte ühtki rahvast taga kiusatud. Vastupidi, oma riikliku iseseisvuse taastamise järel on eestlased Eestisse asustatud migrantidesse suhtunud ennenägematu tolerantsi ja mõistmisega. Kodakondsuse omandamine on tehtud võimalikuks kõigile, kes soovivad ja suudavad üles näidata kasvõi minimaalset lojaalsust Eesti rahvuslike huvide suhtes. Samuti pole kellelegi tehtud takistust valida endale mõne teise riigi, nt. Venemaa kodakondsus, säilitades Eestis kõik inimõigused. Ka neile inimestele on Eesti Vabariik suuremeelselt taganud emakeelse koolihariduse ja aktiivse valimisõiguse kohalikel valimistel. Mingit rahvuslikku diskrimineerimist Eestis ei toimu. Vastupidi, toimub järk-järguline integratsiooniprotsess.

Kõiki eelkirjeldatud asjaolusid arvesse võttes palume teie Kõrgel Kogul käsitleda Venemaa süüdistusi inimõiguste väidetava rikkumise kohta Eestis objektiivselt kui maailma avaliku arvamuse süstemaatilist desorienteerimist ning subjektiivselt, s.t. Eesti suhtes kui laimu, mis osutab nüüdsegi Venemaa valmisolekule neelata Eesti Vabariik vähegi sobiva juhuse korral uuesti alla. Need süüdistused on kvalifitseeritavad agressiooniks ja me pöördume maailma demokraatliku avalikkuse poole üleskutsega sellised meetmed ühemõtteliselt hukka mõista.

Alla kirjutanud:

Sulev Vahtre – ajaloolane, emeriitprofessor

Jaan Kross – kirjanik

Jaan Einasto – Teaduste Akadeemia liige, astronoom

Raivo Trass – lavastaja

Rein Raud – antropoloogiaprofessor

Tiit Rosenberg – Tartu Ülikooli ajalooprofessor, Õpetatud Eesti Seltsi esimees

Silver Vahtre – kunstnik

Sven Grünberg – helilooja

Hardi Volmer – laulja ja filmirežissöör

Ain Kaalep – kirjanik

Janika Kronberg – Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees

Peeter Olesk – kirjandusteadlane

Jaan Puhvel – kirjandusteadlane

Hando Runnel – kirjanik

Katre Ligi – kirjanik

Tõnis Mägi – laulja ja helilooja

Linnart Mäll – Rahvuste Õiguste Instituudi direktor

Olev Remsu – kirjanik

Sirje Kiin – kirjandusteadlane

Jüri Arrak – kunstnik

Leonhard Lapin – kunstnik, Kunstiülikooli professor

Margit Mutso – Eesti Arhitektide Liidu esimees

Paul Mägi – dirigent

Reiu Tüür – Tallinna Kunstihoone direktor

Jaan Elken – Eesti Kunstnike Liidu esimees

Neeme Järvi – dirigent

Toomas Tamla – Eesti Ajaloomuuseumi direktor

Vello Salo – katoliku preester

Krista Aru – Kirjandusmuuseumi direktor

Mihkel Mutt – kultuurileht Sirp peatoimetaja

Anzori Barkalaja – Viljandi kultuuriakadeemia rektor

René Eespere – helilooja

Hain Rebas – ajalooprofessor

Tõnu Kaljuste – dirigent

Veljo Tormis – helilooja

Indrek Martinson – Teaduste Akadeemia liige, Lundi Ülikooli füüsikaprofessor

Nils Sachris – arst

Priit Pedajas – lavastaja

Enn Sarv – matemaatik

Enn Soosaar – tõlkija, kolumnist

Erki Nool – kümnevõistleja, olümpiavõitja Sidney 2000

Tauno Kangro – skulptor

Gustav Piir – EELK Tallinna praost

Toomas Liivamägi – Eesti Kirjanduse Seltsi esimees

Anto Raukas – Teaduste Akadeemia liige, geoloog

Merle Jääger – näitleja, luuletaja

Vello Ederma – Välis-Eesti avaliku elu tegelane

Viivi Luik – kirjanik

Neeme Kuningas – lavastaja

Merike Lang – Eesti Vabaõhumuuseumi direktor

Tiit Karuks – tuntud raadiohääl

Enn Nõu – kirjanik ja arstiteadlane

Leo Metsar – kirjanik ja tõlkija

Ivar Paljak – Eesti Teaduslik Selts Rootsis, esimees

Lea Malin – Tartu Laste Kunstikooli direktor

Jaan Unt – TÜ lektor, klassikaline filoloog ja tõlkija

Kersti Unt – kirjandusteadlane ja tõlkija

Enn Lillemets – kunstiühingu Pallas juhatuse esimees

Peeter Brambat – filmirežissöör

Mart Kalm – kunstiajaloolane, Kunstiülikooli professor

Anu Kalm – kunstnik

Peeter Tammearu – lavastaja ja näitleja

Mati Laur – ajaloolane, TÜ professor

Arne Mikk – Estonia Seltsi esimees

Peeter Tulviste – Teaduste Akadeemia liige, psühholoog

Ingo Normet – Muusikaakadeemia professor, muusikateadlane

Peeter Saari – Teaduste Akadeemia liige, füüsik

Arvo Krikmann – Teaduste Akadeemia liige, folklorist

Mart Ustav – Teaduste Akadeemia liige, mikrobioloog

Agu Laisk – TA liige, taimefüsioloog

Loit Reintam – TA, mullateadlane

Erast Parmasto – TA, botaanik

Ain-Elmar Kaasik – TA, neuroloog

Ülo Lepik – TA, matemaatik

Uno Mereste – TA, majandusteadlane

Els Oksaar – TA liige, keeleteadlane

Arved Oksaar – politoloog

Hans Trass – TA liige, botaanik

Mart Jagomägi – kirjastaja, kirjastus “Ilmamaa”

Olav Aarna – TA liige, tehnikateadlane

Andres Põder – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

Ivo Linna – laulja

Valeri Kalabugin – Eesti Inimõiguste Instituudi töötaja

Sergei Zonov – projektijuht, avaliku elu tegelane

Stefanos – Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti metropoliit

Ellen Niit – kirjanik

Hakani Gayibli – kirjanik, Eesti-Aserbaidžaani Seltsi esimees

Urmas Sutrop – Eesti Keele Instituudi direktor