Eesti kured hoiavad teadlasi põnevil

Eesti sookured peaksid andma vastuse, kas põhjala kured ikka talvi­tuvad Kirde-Aafrikas.

Eesti sookureuurijad jälgivad praegu hinge kinni pidades, millise suuna valivad kaks tänavu juulis rändeteede uuringuteks satelliitsaatjaga varustatud noort sookurge. Kui kas või üks neist jõuab Iisraeli või sealt veelgi kaugemal lõunas Kirde-Aafrikas asuvasse talvitumispaika, oleks tegemist kogu Euroopa linnu-uurijaid raputava avastusega: kuigi praegu on ornitoloogid seisukohal, et Põhja-Euroopa sookured peaksid seal kandis talvituma, pole tegelikkuses seda fakti teaduslikult kinnitada õnnestunud.

Tänavu koorunud õest-vennast sookurehakatised said jälgimisseadmed tiibade vahele Põlvamaal Lootvina kandis asu­va pesapaiga lähedal juulikuus. Rännuteele lõunasse asusid nad koos eelmisel nädalavahetusel ning viimaste andmete kohaselt on nad üheskoos jõudnud juba Valgevene taevaavarustesse. Satelliitsaatjatega kurgede liikumisel hoiab pingsalt silma peal maaülikoolis töötav sookureuurija Aivar Leito. Tema sõnul rändavad meie sookured sügisel kolme suunda. Kurgede hulgas on kõige populaarsem lennutrajektoor talvitumiskohta rännates edelasuunaline ning see kulgeb läbi Saksamaa ja Prantsusmaa Hispaaniasse. Teisalt viib rännukihk meie sookurgi ka Ungarisse ja Põhja-Itaaliasse ning sealt edasi Põhja-Aafrikasse. Peale nende paikade peaksid nad lendama mööda nn Ida-Euroopa rändeteed Iisraeli ja Egiptuse kaudu Etioopiasse.

Püsivad õigel kursil

Kuigi linnuatlased käivad viimati nimetatu iseenesestmõistetava teabena välja, pole Eesti sookurgi Põhja-Itaaliast kaugemal talvitumas veel nähtud. Põhjala kurgedest on kaugemal lõunas, Iisraelis nähtud vaid Soomes pesitsevaid sookurgi. Nii ongi nüüd kõik lootused pandud kahe noore Lootvina sookure tiibadele – nemad peaksid linnu-uurijaid painavatele küsimustele lõpuks vastused andma. „Õnneks ei pööranud nad rännet alustades ei läände ega edelasse, vaid püsivad praegu õigel kursil,” sõnas Leito. „Nad võivad veel Ungari poole pöörata, kuid annaks jumal, et nad ikka Ukraina peale lähevad, sest siis on kindel, et neil on sihikul Kirde-Aafrika.”

Et linnud on Ukraina poole lennates n-ö õigel teel, kinnitavad varasemate uuringute tulemused. Nimelt märgistasid meie linnu-uurijad koos sakslastest kolleegidega ka 2000. aastate alguses hulga Eesti sookurgi satelliitsaatjatega. Üks neist jõudis enne hukka saamist Ukrainasse ja teise eluküünal kustus Türgis. Leito viitas, et Etioopias talvitub teadaolevalt kümneid tuhan­deid sookurgi, kelle täpset päritolu ei tea keegi. Teadlased oskavad üksnes arvata, et valdavalt on need Venemaa Euroopa-osas pesitsevad sookured.

„Teoreetiliselt peaksid ka meie kured sinna jõudma, kuid siiani on see veel tõestamata,” ütles Leito. Seega, kui Lootvinas märgistatud sookured Etioopiasse jõuavad, leiaks esimest korda teaduslikult kinnitust, kuivõrd kaugele põhjala sookurgede haare ulatub. Seni aga ei jää meie linnu-uurijatel üle muud kui küüsi närides satelliitsaatjatelt järgmisi andmeid oodata. Sookured „raporteerivad” iga kümne päeva tagant.

Arvukus suureneb kiiresti

•• Eestis on sookurg põlisasukas, keda leidub kõikjal nii pesitseja kui ka läbirändajana. Sookurgede arvukus on viimase kolmekümne aastaga suurenenud enam kui kakskümmend korda. Kui 1970. aastal pesitses Eestis umbes 300 paari sookurgi, siis viimaste arvestuste kohaselt on neid juba ligi 7000 paari.

•• Sookurgede arvukuse plahvatusliku suurenemise põhjuseks peetakse asjaolu, et madalaseisu sattudes võeti nad kaitse alla kõikides maades, kus nad pesitsevad või läbi rändavad.

•• Asjatundjad kardavad aga, et sookurgede head käekäiku võib ohustama hakata kliima soojenemine, mis nihutab pesit­sus­areaali piiri kuni 1000 kilomeetrit põhja poole, kus napib elupaiku.