Eesti lapsed vajavad järjest sagedamini logopeedilist abi

 (7)

Kõnehäiretega lapsi tuleb närvilise elu tõttu üha juurde, muretsevad logopeedid.

Eesti logopeedide ühingu liige, eralogopeed Reet Ruus-Lindström nentis, et Euroopa mastaabis on vajadus logopeedi järele üha suurenenud, põhjuseks võib olla muutunud eluolu ja keskkond. “Lapsed ei ole enam nii keskendunud, nende tähelepanu on hajutatud. Samas pole lapsevanemal enam aega lapsega nii palju tegelda, kui vaja oleks. Põhjusi on palju,” seletas ta.

Et kiire elutempo ja pikad tööpäevad tingivad paljudelgi juhtudel lapse hooletusse jätmise, siis jõuab logopeedi kabinetti ka kolmeaastasi, kes ei oska veel rääkida.

“Sellest ma aru ei saa,” imestas Tallinna kesklinna lastepolikliiniku logopeed Heidi Ilomets. “Kui kolmeaastane laps veel ei räägi ja lapsevanem paneb seda nii hilja tähele, siis on ikka kurb küll. Lapsega tuleb tegelda ja rääkida, oodata, et küll ta ise õpib ja peagi rääkimagi hakkab, on vale ja jääb sageli tulemusteta.”

Ent samuti ei tohiks liigselt muretseda ega rõhutada võrdlust tuttavate-sõprade lastega. “Lapsed ja nende areng on väga erinevad, kindlasti ei tohiks seada eesmärgiks sõbranna või õe-venna last. Tihti on tuldud ja kaevatud: aga tema laps küll juba räägib!”

Ruus-Lindström kummutab levinud väärarvamuse, nagu oleks lapse hilisest arengust või sünnitraumast tulenev hiline rääkimahakkamine või kõnehäired midagi loomulikku ja ajaga mööduvat. “Seda enam peaks varakult mõtlema logopeedilisele ravile, et lapsel vajakajäänud kõne ja kiri korralikult areneks. Ei maksa jääda ootama, et küll ise tuleb, sest lapse areng ongi veidi hilisem.”

Kuid pahatihti pole kõik lapsevanemad pädevad oma lapse “vigu” nägema, leiab Tallinna Sõle gümnaasiumi emakeele õpetaja Helle Kalda. “Kindlasti on lapse kõne- ja kirjutamisraskuste probleem ka nende vanemate oma, kes aga sageli ei oska probleemi näha. Ja neid ei saagi selles süüdistada, kuna see on ikkagi professionaalide teha,” arvas Kalda.

Lapsed, kes logopeedi juurde saadetakse, on sageli oma vanemate eluunistuste täitjad või positsiooni näitajad. Eliitkooli õppur, kes saab tunnistusele viite vahele juhuslikult emakeele nelja, pole veel potentsiaalne logopeedikülastaja. “Siin tegeldakse ikka veidi tõsisemate probleemidega. Kõnehäirete, mitte keelevaistuga,” selgitas logopeed Heidi Ilomets. “Last ei tohiks sunniviisiliselt keelekallakuga kooli või klassi õppima panna, sest keelteõppimine ja keelevaist on iseasi. See oleneb lapse huvidest ja ka võimetest.”

Vägivalla ohvrid

Logopeedi igapäevatööks on laste kõnehäiretega tegelemine. Ent sinna juurde kuulub vajadusel ka psühhiaatri ja psühholoogi roll.

“Mitmed lapsed, kes lapsevanema käe kõrval minu juurde tuuakse, on just lapsevanemast või ümbritsevast keskkonnast tingitud vägivalla ohvrid,” tunnistas Heidi Ilomets, lisades, et paljud kõnedefektidega lapsed kannatavad kodus nii füüsilise kui ka vaimse terrori all.

Üks logopeedi raskemaid töid on kogelemise ravimine. Kogelemine ehk kõnetakistus oleneb ennekõike närvisüsteemist. Kogelemispõhjusi on mitmeid, kuid neid välja ravida pole kerge. Kindlasti peab selleks kaasa aitama terve pere.

Füüsilise vägivalla all kannatanud poisi tõi logopeedi juurde mures ema. “Väga tore, armas poiss, aga kogeles. Hakkasime hoolsasti tööle, kuid midagi ei muutunud. Olnud aga kaks kuud oma vanavanemate juures, tuli poiss täitsa tervena tagasi. Läks paar nädalat mööda, ja laps kogeles jälle. Pikemast vestlusest poisi emaga selgus, et lapse isa oli üpriski vägivaldne ning iga “väära” teo eest sai poiss kõva keretäie. See omakorda aga mõjub kogu psüühikale ning tervele organismile, mis võibki põhjustada kõnehäireid ja kogelemist,” nentis logopeed, kes võttis asja käsile, pidas poisi isaga tõsise jutuajamise ning tegi lõpuks lapse terveks.

Eeskujud teleekraanilt

Foneemide r-i ja s-i hääldamine ei pruugi tänasel päeval olla probleem. S-i susistamist või r-i põristamist võetakse pigem kui toredat “defekti” kui kõnehäiret. “Lapsed on väga nutikad ja targad, eeskuju võetakse näiteks kas või telereklaamidest, kus pealelugeja susistab või põristab. “Aga telekas onu räägib ka nii!” toovad lapsed teleekraanilt eeskujusid,” rääkis Ilomets.

“Kui tegemist on ühe häälikuga, kas põriseva r-i või susiseva s-iga, siis tõepoolest ei peeta seda eriliseks puuduseks, vaid pigem armsaks veaks,” kinnitas ka Reet Ruus-Lindström. “Kuid kindlasti on vale, kui lapsevanem otsustab lapse eest, et tolle armsasti põrisev r on nii tore, et logopeedi juurde ei pea minema, ning hiljem otsib laps ise ahastuses abi, mis on siis juba raskem.”

Lapsed ja kõnehäired

•• Peamiselt satuvad kõnehäiretega logopeedi juurde algklassilapsed ja koolieelikud.

•• Sagedasemad patsiendid on häälikudefektidega ja kõnepeetusega ehk hilja rääkima õppivad lapsed. Samuti kogelejad.

•• Lapsi saadavad logopeedi juurde nii vanemad kui ka õpetajad. Polikliiniku logopeedi konsultatsiooniks on vaja perearsti saatekirja.

•• Koolilogopeedi juurde saadetakse enam lapsi põhikooli osast, kas siis düsgraafikuid või düsleksikuid, kelle viga on peamiselt tingitud häälikute pikkuse mitteeristamisest ja ka valesti kuulmisest. Logopeedi juures tehakse lapsele etteütlus, mis annab ülevaate kirjaoskusest.

•• Ravi antakse kord-paar nädalas, üldjuhul piisab kolmest-neljast kuust.

•• Kogelejatele tehakse kord nädalas kõnevõimlemist, mis harjutab samal ajal kõnet ja kehalist liikumist.

•• Täiskasvanud ja suuremad kogelejad on moodustanud omaette seltskonna, kus tehakse koos harjutusi.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare