Eesti laste ajutraumade arv kasvab ülikiires tempos
Eesti lapsi ohustavad ajutraumaga lõppevad õnnetused kordades rohkem kui nende Euroopa eakaaslasi, suurem osa ajutraumasid saadakse üha sagenevatest liiklusõnnetustest. Eesti on ajutraumade suhtarvult Euroopas Läti järel teisel kohal.
Ajutrauma, mis on samas ennetatav, on kõige sagedasem surmapõhjus lapseeas nii Eestis kui ka kogu Euroopa liidus. Eesti on siiski väga kriitilises seisus, sest 100 000 lapse kohta sureb meil rekordilised 23 last ajutraumasse. Kui Eestis on lapsi suurusjärgus 260 000, siis igal aastal sureb aju-trauma tagajärjel keskmiselt umbes 50 last.
Kui veel 15 aastat tagasi põhjustasid 60 protsenti ajutraumadest olmeõnnetused ja umbes 40 protsenti liiklusõnnetused, siis nüüd on olukord vastupidine. “Veel 1983. aastal lastehaiglas tööl olles oli meil väga vähe laste ajutraumasid,” meenutas taastusraviarstina töötav Adeli rehabilitatsioonikeskuse juhataja Riina Kallaste. Õnnetusi hakkas rohkem toimuma 1990. aastate alguses, kui vanemad hakkasid üha enam aega veetma töökohal, samuti näitab statistika, et just üksikvanemate lapsed satuvad rohkem õnnetuste ohvriks. “See on sotsiaalne probleem,” on arst kindel.
Kõige suurem risk liiklusõnnetuses elu kaotada on 15–18-aastastel poistel, kellega juhtub suurem osa lapsi puudutavatest liiklusõnnetustest: 23 protsenti. Võrdluseks, viie- kuni üheksa-aastate lastega toimub vaid kolm kuni viis protsenti õnnetustest.
Kui pärast traumat tehakse laste puhul füüsilise poole arendamisega palju edusamme, siis Kallaste sõnul on Eestis veel palju teha ohvrite vaimse poole arendamise osas. “Sellega peaksid tegelema eripedagoogid, kes mujal maailmas töötavad lastega juba intensiivravipalatis ning aitavad neil siis tagasi kooli naasta,” selgitas Kallaste.
Olematu rehabilitatsioon
“Need lapsed ei ole vaimse puudega,” kummutab Kallaste siiani püsinud müüti ega arva, et need lapsed peaksid jääma koduõppele, mis siiani on olnud nende peaaegu ainuke võimalus. “Nad tuleb kooliellu ja ühiskonda tagasi tõmmata.”
Riina Kallaste ja Tallinna ülikooli eripedagoogika üliõpilaste korraldatud uuringust, milles uuriti aastatel 1988–1994 ajutrauma saanud laste käekäiku, selgus, et üliraske ajutrauma läbi elanud noored jäävad puuduliku süsteemi tõttu tihti koduõppele ja hiljem koduseinte vahele.
