Eesti mereinstituudis töötava, lõheliste uurimisega tegeleva Mart Kanguri jutu järgi on kõige rohkem lõhet säilinud Keila jões. Lisaks käib rohkelt kalu Kunda, Pärnu ning Vasalemma jões, kus on veel üksikud kudemiseks sobilikud kärestikulised ja hapnikurikka vooluveega lõigud. Samuti lõheliste uurimisega seotud Rein Järvekülg Eesti loodushoiu keskusest osutas hüdrojaamade paisudele kui ühele peamisele lõheliste levikut piiravale asja- olule. “Kõikidele olulisematele lõhejõgedele on rajatud mitmed tammid, mis takistavad kalade ligipääsu ülesvoolu paiknevatele kudemisaladele,” selgitas Järvekülg. “Näiteks Pärnu jõel jääb lõhelistele Sindi paisust ülespoole ligi 90 protsenti kudemisaladest kättesaamatuks,” märkis ta.

Lisaks paisudele kannatavad lõhelised saastunud jõevee tõttu. Järvekülg nentis, et kuigi Eestis on piisaval hulgal lõhelistele kudemiseks sobivaid jõgesid, käib seal reostunud vee tõttu vähe kalu kudemas. “Näiteks Purtse jõest, mis oli varem lõhele üks paremaid jõgesid, ei kadunud kalad mitte tammide, vaid just reostumise tõttu,” ütles Järvekülg.