Eesti lugu: Aino Kallas „Reigi Õpetaja”

Aino Kallas on neid haruldasi eesti kirjanikke, kelle peateosed ei ole sündinud eesti keeles. Selle puuduse korvasid Eesti kasuks tehtud emotsionaalsed ja intellektuaalsed valikud ning tõlkija Friedebert Tuglase andunud töö.

Aino Kallast lummas veri, eriti võõras, segatud ja rituaalselt valatav veri. „Reigi õpetajas” ei voola see üksnes armastajate, vaid ka luikede ja hüljeste haavust. Juba oma esimeses Eesti-ainelises jutukogus „Mere tagant” (1904–1905) kirjeldab Kallas, kuidas Saaremaa amm Ingel, ise eesti-rootsi segu, imetab otsekui salapärases nõidumistöös baltisaksa paruni poega: „Tasa, pikkamisi valgub temast eesti jõudu võõratõulisse lapsesse. Ta veri keerleb selle lapse soontes, sünnitades uusi rakukesi, moodustades erkusid, sooni ja lihaseid. Ta laseb joosta oma tervet verd, kogu oma tarvitamata kapitali väikesse, õrna võsusse, kelle veri on sugupõlvede jooksul üha kahvatumaks muutunud.” Keegi ei oska öelda, kas oli Aino Kaldas rohkem naise ürgset tungi võõrast verd mehe poole, kirjust perekonnaloost tingitud eelistusi või 20. sajandi alguse poolilmadaami eksootilis-dekadentlikke unelmaid. Ta oli ühtaegu nii ürgne, rahvusvaheline kui ka snooblik. Seda viimast küll pigem elulistes olukordades ja vähem loomingus, mille tipmise osa moodustavad kire ja vere võlust ning needusest kõnelevad jõulised lood. Oskus oma maine isik loomingus ületada on suuruse märk.

Soome või ikkagi Eesti?

Juba 1910 pani Gustav Suits tähele, et Eesti ainese valikuga on Kallas ka eesti kirjandust edendanud. 1922 küsis F. Tuglas: on’s Kallas rohkem soome või eesti kirjanik? Küsimus peitis vastust pigem Eesti kasuks. Pärast Kai Laitineni 900-leheküljelist uurimust (1973/1995, ee lühendatult 1997), milles Eesti saatuse maana üha enam esile tungib, on Kallast hakatud nimetama soome-eesti kirjanikuks. Tahaks Eesti isegi esikohale panna, hõlmates sellesse ka baltisaksa pärandi, mis Kalda puhul liitub sujuvalt kõige eestilikuga. Eesti kirjandusloos ja eestlase teadvuses on Kaldal märksa kaalukam koht kui Soomes. Oma panuse selleks andis tõlkija Friedebert Tuglas, kes stiliseeris suurema osa Kalda jutte rütmiliseks ja sõnajõuliseks eesti proosaks. Ilma Tuglase tõlgeteta ei oleks mõeldav Jaan Krossi kujunemine ajaloolise proosa viljelejaks. Kaldas kui soome-eesti kirjanikus oli suhteliselt vähe soome ja polnud mitte piiskagi eesti verd. Ta armastas öelda, et viimaste põlvede jooksul on temasse kokku voolanud 12 rahvuse kehavedelik. Neist valdavad olid isa poolt saksa ja ema poolt rootsi panus. Kallas ise pidas vaimult vahvamaks isapoolset alget, mida kehastas Põhja-Saksast Rügeni saare kaudu Peterburi ja sealt Soome siirdunud Krohnide sugu.

Tema isa Julius Krohn oli sünnilt Peterburi sakslane, aga ühtaegu üks esimesi Soome haritlasi, kes 1860. aastail võttis perekonnas kasutusele soome keele. J. Krohnist hakkab pihta soome rahvaluuleteaduse võidukäik, millele andis hoogu Aino poolvend Kaarle Krohn. Rahvusvahelises ja ühtlasi rahvuslikult meelestatud miljöös sirgus ka neiu Aino. Kodunt kaasa saadud mõtlemismallid leidsid kultuuritöös isikuti eri väljenduse. Kaarle rahvaluuleteoorias toonitati „laenu, laenu ja veel kord laenu”, rahvaluules nähti suuliselt rändavat traditsiooni, mis iga uue rahvani jõudes tekitas uusi kultuurilisi kombinatsioone. Aino tajus sedasama ringlust eeskätt bioloogilisest vinklist, kuulatades igas inimeses kõnelevat vere häält. Inimestevahelised suhted, sümpaatia ja konflikt tema teostes saavad alguse vere vastastikuse külgetõmbe, tõukumise ja segunemise pinnalt. Vere kutset ei väära miski: seda kuulnuna läheb inimene läbi tule.

Läheb vastuollu konventsioonide, moraali ja omaenda terve mõistusega. Kiretuli on põrgutule maapealne vaste, mis hukutab, aga on ometi ainus asi, mille nimel maksab maa peal elada. „Reigi õpetaja” on selle kompromissitu filosoofia kunstiliselt kõrgeim vaste Kalda loomingus. Eesti kirjanduses on armastusest vähe hoolitud, seda on nähtud pigem kui seisu – tulevast, olevat ja olnud perekonnaseisu –, mitte kui olemuslikku seisundit. Väikerahvas ei tohigi raisata oma energiat sugutungist põhjustatud ebaluste peale, õpetas Jaan Tõnisson. On kaks klassikut, kellele keelatud armastus on loomingu põhiteema. Need on A. H. Tammsaare ja A. Kallas. Mõlemad teavad, et armastuse mõõt on val­mis­olek­ surmaks.

Kompromissitu looming

Elus endas järgis Kallas vere kutset mõistlike mööndustega. 1900 abiellus ta vagura eesti folkloristi Oskar Kaldaga. Andekad mehed, kellega kire- ja veremängud kõne alla võisid tulla – eestlane Juhan Luiga, lätlane Janis Rozentāls ja soomlane Eino Leino –, jäeti vaimse suhtleja rolli. Ühegagi neist ei oleks Aino Krohnist saanud suursaadikuprouat, ükski neist ei oleks olnud nii taluv laste ja hüsteeria suhtes kui Oskar Kallas. Kogu oma koketsuse juures on Aino Kalda isik vähem tähtis kui tema kompromissitu looming. Eesti mehega abielludes siirdub ta üha jäägitumalt Eesti ainevalda ning kirjutab viimaks eesti keeleski. Vähesed naiskirjanikud on suutnud luua nii meheliku minategelase, kui seda on Reigi kiriku õpetaja Paul Lempelius, Hiiu saare Hiiob.

AINO KALLAS (1878–1956) „Reigi õpetaja” (Reigin pappi, 1926, eesti keeles 1928) on tõlgitud ka rootsi, saksa, inglise, hollandi, itaalia ja vene keelde. Estonia teatri tellimusel kirjutas Rootsis elav Eduard Tubin ooperi „Reigi õpetaja” (1971, libreto kaasautor Jaan Kross), mis lavastati Vanemuises (1979) ja Estonias (1988) Sõnalavastusena toodi teos püünele Tallinna Draamateatris (1976). „Reigi õpetaja” aineil tegi režissöör Jüri Müür filmi (1977, käsikiri Valentin Kuik), kus mati-undilikus armukolmnurgas heitlesid näitlejad Mikk ja Tõnu Mikiver ning nende ühine armastatu Elle Kull. Üleliidulises kinolevis näidati filmi pealkirja all „Skorpion”. Praegune avalik tegelane Eerik-Niiles Kross võttis toona 10-aastaselt filmi kriitika kokku lausesse: „Igav ja võrdlemisi ajalooline.” Aastal 1997 valmis Soomes koostöös Rootsi ja Eestiga kolmeosaline telesari „Leegitsev armastus” (rež. Kirsti Petäjäniemi), mis kes­kendus Aino ja Oskar Kalda ning Eino Leino suhtekolmnurgale.