Eesti neiu ei saa Aafrikast juba kaks aastat koju tagasi

 (49)
Eesti neiu ei saa Aafrikast juba kaks aastat koju tagasi
Ethel Köögile passi hankimiseks võiks kohale saata konsulaarametniku, kuid riik peab seda liiga kalliks. Priit Salumaa

Neiu ei näe enam või­malust Eesti passi taas­tamiseks ning kaalub Ghana kodakondsust.

Saatuse keerdkäikude tagajärjel on 27-aastane Eesti kodanik Et­hel Köök viibinud enam kui kuus tuhat kilomeetrit kodumaast eemal, Ghana pealinnas Accras, juba üle kahe aasta. Kui Ethel 2009. aasta märtsis maismaad möö­da Eestist teekonna Ghanasse ette võttis, ei osanud ta ar­vata, et võib vaid mõned kuud hiljem bürokraatia lõksu langeda.

Nimelt varastati sama aasta suvel Ghanas neiu seljakott, milles oli ka tema Eesti pass. Segadust ei oleks tekkinud, kui eksootilises riigis oleks Eesti esindus, ent seda seal ei ole. Ethel pöördus kohalikku Saksamaa saatkonda, samuti Eesti välisministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniameti poole küsimustega, kuidas saaks olukorra lahendada ja pass taastada.

Vastus oli üks: Eesti passi Ghanas saada ei õnnestu. Vaid kuu aega enne pöördumist jõustunud seadus lubab väljastada vaid sõrmejälgedega varustatud pas­se. Sobivaid sõrmejälgi polevat Ghanas anda aga võimalik. Kuid tagasi Eestisse või riiki, kus passi väljastamine oleks võimalik, aidanuks saada ajutine tagasipöördumistunnistus. Selle Ethel ka taotles ning sai kätte kohalikust Saksamaa saatkonnast.

Lennuk ei sobi

Ent siis tekkis uus mure. Ethel ei saa lennukiga reisida. Maandumisel teeb neiu vasak silm hirmsat valu. Seda, millise haigusega täpselt tegu on, pole teada. Valu põhjustajaks on silma ülerõhk, mis teeb Etheli sõnul lendamise ohtlikuks. Seega langes tagasi lendamise võimalus ära.

Teine variant oleks sõita tagasi samal viisil, kui sinna rännati – autoga. See on seaduste järgi ka võimalik, tagasipöördumistunnistus on tõesti ajutine reisidokument ja seda tunnustatakse tagasipöördumiseks oma koduriiki. Ent igas riigis on immigratsioonivõimude enda otsustada, millistel tingimustel nad põhidokumendi kadumise puhul oma riigist lubavad läbi sõita. Siis oli veel see auto, millega Ghanasse rännati, kohal. „Sellega oleks olnud suhteliselt mugav läbi Aafrika tagasi sõita,” sõnas Ethel.  

Olukorra tegi aga taas keeruliseks tõik, et tagasipöördumistunnistusele tuli taotleda nende riikide viisad, kust oli vaja läbi sõita, see aga ei õnnestunud. Tagasi sõitmiseks oleks pidanud läbima esialgu Mali riigi. „Mind sõna otseses mõttes visati Mali saatkonnast välja,” märkis neiu. Ajutist tagasipöördumistunnistust seal ei aktsepteeritud.

Ning isegi kui viisad olnuks korras, oleks Etheli sõnul sedasi läbi mitme riigi reisimine ohtlik – kontrollpunkte on riikides kümneid, seal ei pruugita dokumenti tunnistada ning oleks oht mõnda neist kinni jääda. 2009. aasta oktoobris sai läbi ka tema Ghana viisa kehtivusaeg, nüüd on Ethel elanud riigis illegaalina.

Välisministeerium soovis saada Ethelilt arstitõendit, mis tuvastaks haiguse, miks ta lennata ei saa. Selle alusel oleks võinud paluda abi kolmandate riikide esindustelt, ehk oleks see aidanud viisasid taotleda ning maad mööda koju reisimist hõlbustada. Ent kuna vastav aparatuur oli Ghanas rivist väljas, ei saanud ka tõendit hankida. Piirduda tuli saatelehega, mis suunas uuringutele ning sümptomite kirjeldusega.

Nüüd uuris Ethel, kas oleks võimalik saada erandkorras ilma sõrmejälgedeta pass. Kuigi see on teoorias võimalik (peavad ju passi saama näiteks inimesed, kellel sõrmed puuduvad), Eesti ametkonnad sellist lahendust võimalikuks ei pidanud. Samuti ei peetud võimalikuks võtta sõrmejäljed Saksamaa saatkonnas. Ministeerium põhjendab: infotehnoloogilised lahendused on igas riigis erinevad ega ole seo­tud konsulaarabi osutamisega.

Päevakorda tõusis uus va­riant: reisida Euroopasse merd mööda. Reisilaevu Ghanast Euroo­passe küll ei sõida, ent Ethel leidis variandi reisida Portugali kalalaevaga. Sõit võtnuks kolm kuud ja seda varianti pelgas Ethel kasutada. Neiu tutvus vahepeal ka Itaalia suursaadikuga, kes pakkus võimalust reisida Itaalia kaubalaevaga, kuid see oleks peatunud Nigeerias ning isegi kui Ethel oleks jäänud laevale, oleksid ametnikud nõudnud temalt viisat, mida Etheli sõnul ei saa „rohelisele paberitükile” ehk tagasipöördumistunnistusele taotleda. Välisministeerium soovitas sadamas kaptenitega rääkida, seda Ethel ka proovis. Ent enne sadamat on immigratsioonipunkt. Käik päädis seal neiul altkäemaksu andmisega – passita ei tohi turistid käia.

Mõtted otsas

Loe veel

Nüüdseks ongi Ethelil mõtted otsas, kuidas oma illegaali staatusest pääseda. See mõjutab oluliselt tema igapäevaelu. Neiu töötab mobiilimaste ehitavas firmas, arusaadavatel põhjustel mitteametlikult. „Illegaalina siin elamine on ohtlik,” märkis Ethel. Ministeeriumi soovitused ja nõuanded on Etheli sõnul kõik läbi proovitud, need lihtsalt ei tööta, ettepanekuid ta tagasi lükanud ei ole. „Kaalun tõsiselt Ghana kodakondsuse ja passi taotlemise võimalust, mis kahjuks ei oleks väga legaalne protsess, ja siis oleks Eestisse saamine võimalik juba läbi kellegi saadetava küllakutse,” rääkis Ethel.

Üks võimalik lahendus, kuidas Ethelil oleks võimalik Eesti kodaniku pass saada, on veel. Välisministeerium võiks Ghanasse lähetada ametniku, kes neiult sõrmejäljed võtaks. Ministeerium kinnitas: konsulaarametniku lähetamine erimissioonile oleks võimalik, seda on ministeerium ka kaalunud. „Kuid olemasoleva info põhjal ei ole me seda ratsionaalseks pidanud, sest selle maksumus Eesti maksumaksjatele on mitu tuhat eurot ning jätkuvalt on ebaselge, miks Köök eelistab tagasipöördumistunnistusele passi, kuigi Eestisse pöördumise transpordivahendi osas pole selles vahet,” märkis ministeeriumi pressiesindaja Minna-Liina Lind.

Ministeeriumi kinnitusel peab aga ka sel juhul neiu kasutama muud transpordivahendit. „Näiteks meritsi liikuma, sest ta lennukiga lennata ei saa või ei taha. Seega on jätkuvalt arusaamatu, miks ta nõuab passi väljastamist kohapeal,” sõnas Lind. Tema sõnul on välisministeerium korduvalt andnud Ethelile soovitusi ning otsinud võimalusi tekkinud olukorra lahendamiseks. Seni ei ole välisministeeriumi väitel Ethel aga pakutud lahendustega nõustunud.

Ethel Köögil on palju toetajaid

•• Tänavu mai keskel toimus Ghanas eestlaste eestvedamisel mitu päeva kestnud ideede käivitamise sarja Garage48 üritus. Selle korraldajad kohtusid pealinnas Accras ka Etheliga. Eestvedaja Ragnar Sass märkis, et Ethel osales üritusel meeskonnaliikmena. Tema idee oli luua ka Ghanas „Talendid koju” projekti analoog, mis sai nimeks „Back to Ghana”.

•• Sassi sõnul on Eesti ametkondade suutmatus olukord lahendada mõistetamatu. „Tramburai käib selle ümber, kas tal on arstitõend või mitte,” märkis ta. Faktiks jääb aga, et kodanik tahab saada passi ning teda tuleb seejuures aidata. Sassi sõnul teeb muidu sümpaatse käekirjaga välisministeeriumi tegutsemise puhul murelikuks see, et sellelaadseid juhtumeid võib veelgi ette tulla. „Kas tõesti tekib ka siis patiseis?” küsis ta.

•• Ghanas viibimise ajal filmis Sander Saar, üks ürituse liikmetest, ka pikema videoloo Etheli olukorrast. Seda on võimalik vaadata Eesti Päevalehe iPadi versioonist või Eesti Päevalehe  veebiväljaandest. Facebookis on loodud ka grupp Aitame Etheli Koju, millega on liitunud enam kui 200 inimest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare