Eesti oma projekt tulevases olümpiapaigas Punasel Lagedal
Asju ajab endine Sotši liiklusmiilitsa ülem, septembris 70. aasta juubelit tähistav Ugo Reiljan, kes ise ütleb, et on kohalikele eestlastele kohtuniku, advokaadi ja pihiisa eest. “Sest ma tunnen moraalset vastutust kõigi siin elavate eestlaste ees!” kinnitab ta.
Reiljanite veri on toimekas igal pool. Eesti kõige toimekama, Reiljani-Villuga – seob Ugot otsene vereside. Ugo vanaisa ja Villu vanavanaisa on vennad. Ugo Reiljan oleks Villule peaaegu onu.
Tulevane keskus peab tulema Krasnaja Poljanasse, kus toimuvad 2014. aasta Sot‰i taliolümpia kõik suusaalad. Krasnaja Poljana on eestlastele paremini tuttav Punase Lageda nime all. Küla asustasid küll kunagi kreeklased, kuid õitsengule lõid küla 121 aastat tagasi siia saabunud eestlastest väljarändajad.
Täpselt sada aastat tagasi peatus Punasel Lagedal kirjanik Anton Hansen Tammsaare, kes kirjutas seal muuhulgas oma tuntud jutustuse “Poiss ja liblikas”. Just Nõukogude ajal Ants Paju eestvedamisel rajatud Tammsaare majamuuseumis tahavadki senini seal elavad eestlased oma liblikat püüdma hakata.
Muuseum uuele elule
Kogu Kaukaasia eestlaste ühenduste juht Ugo Reiljan räägib, et kohtus 10. juulil ehk kuus päeva pärast seda, kui Sot‰i valiti olümpialinnaks, Sotši kultuurivalitsuse juhtidega ning “asi sai kokku lepitud”. Sot‰i linnavõimud andsid loa rekonstrueerida Tammsaare majamuuseum ning rajada sinna juurde Eesti nurgake, nagu Reiljan seda nimetab. “Nad kinnitasid, et idee võib käiku lasta, valmistage projekt ette.”
“Et kui turist sinna tuleb, siis ta saab aru, et see on Eesti koht. Seal saab eesti sööki ja eesti jooki,” selgitab Reiljan.
Majamuuseumi rekonstrueerimiseks on Eesti riik oma eelarvest juba eraldanud 400 000 krooni. “Olümpia tulek meie plaane ei sega,” lisab ta.
Kohtudes juunis Reiljani ja kohaliku administratsiooniülemaga Krasnaja Poljanas Tammsaare muuseumis, arutasid mehed veel kõva häälega plaani teha sinna koguni Eesti kultuurikeskus. Nüüd tunnistab Reiljan, et praegu on reaalsem “Eesti nurgake”. Kultuurikeskus nõuab lihtsalt rohkem raha ning kohaliku võimu suuremat toetust.
Idee oleks Reiljani sõnul selline, et tulevase kultuurikeskuse süda on muuseum (mais käis seal üle 200 külalise), sinna juurde tuleks ehitada eraldi suurem hoone, milles on ruumid kultuuritegemiseks, hotell ja muu külalistele vajalik. Kogu see kupatus oleks isemajandav.
Muuseumi maa kuulub praegu kohalikule omavalitsusele. See ongi keeruline koht! Kas nad ikka annavad selle maa kohalikule Eesti seltsile?
“Kui me saame juriidilise õiguse seal midagi teha, alles siis saame otsustada, mida ja kuidas,” ütles Reiljan juunis. “Ja oleks vaja ka Eestist kedagi leida, sellist patriootilist inimest, kes oleks sellest projektist huvitatud.”
Krasnaja Poljana administratsiooni ülem Sergei Avdejev jättis juunis padupositiivse mulje. “Teeme plaani valmis ja kui raha on, siis ma garanteerin, et see läheb läbi! Ärme mõtle nagu “sovki” (slängisõna Nõukogude aja inimese kohta vene keeles – toim), aeg on teine, inimesed teised.”
“Seda on väga vaja, et säilitada siin eestlust. Mida rohkem rahvusi siin on, seda huvitavam on siin elada – et säiliks Sot‰i omapära,” ütleb Avdejev. Sotši piirkonnas elab ligi 120 rahvust. “Mina tahaks, et siin lõhnaks Eesti järele alates arhitektuurist kuni köögini ja seinanikerdusteni.”
See kõik on ilus muusika. Esialgu on probleeme isegi sellega, et 20-rublase piletiga säilitada Tammsaare muuseumis Eesti nägu.
Juunis näiteks oli muuseumi ühes toas üleval näitus 150 aasta möödumisest sellest, kui tsaari-Venemaa vallutas Kaukaasia. “Koristage see kasakavärk siit kohe ära. Et hommepäev seda asja siin enam ei oleks! See on käsk!” ütles Ugo Reiljan väga kategoorilises toonis muuseumijuhile, endisest miilitsast venelasele. Ning ei lasknud tollel isegi vastu vaielda.
Üks asi veel – poliitika. Seni pole aprillisündmused kohalike eestlaste plaane mõjutanud, aga Venemaal ei tea iial selliseid asju ette.
Ugo Reiljan on otsekohene mees ja ei varja, et suhtub halvasti sellesse, mida Eesti valitsus tegi. “Teie mängite seal poliitikat, aga meil tuleb siin sellest jamasid!” räägib ta. “Kuni viimaste sündmusteni olin ma alati uhke, et olen eestlane, olin uhke oma ajaloolise kodumaa üle, aga praegu on Eesti väärtus Venemaal inimeste silmis langenud.”
Etnilisi eestlasi elab Punasel Lagedal praegu saja ümber. Kohe kõrval asuvas Esto-Sadokis (Eesti Aiake) elab veidi rohkem. Kogu Sotši piirkonnas elab aga Reiljani andmetel 700–800 eestlast. Puhtalt eesti peresid veel on.
Kohalike eestlaste ühenduse juht Valter Kerman räägib, et eesti keelt õpetati siin kuni eelmise aastani. Olid kursused, osales 25 inimest, enamik neist olid noored. Kõige noorem eesti keele õppija oli üheksa-aastane. Kursustel õpiti eesti ajalugu ja geograafiat, loeti ajalehti.
“Palga tõttu läks meie õpetaja Helmi Sebrikova ära, ta põhiamet on medõde,” kurdab Kerman. “See raha, mis Eestist saadeti, oli niivõrd väike.”
Eesti haridus- ja teadusministeeriumist öeldi aga, et kuigi õpetamiseks on Punasel Lagedal tingimused olemas, ei ole seal eesti keele õppimise huvi ning seepärast pole ka kedagi toetada. “Kui huvi tekiks, õppijaid oleks ja õppetöö käiks, siis tuleks Eesti riigilt kindlasti ka toetus,” lausus ministeeriumi konsultant Age Rosenberg Päevalehe järelepärimisele.
Valter Kerman eelistab rääkida vene keeles, sest eesti keelt oskab ta enda sõnul halvasti. Ta saab eesti keelest aru, kui aeglaselt rääkida.
“Tulevad, tulevad tagasi eesti keele kursused,” ei kaota Reiljan optimismi. Ta rehkendab, et eesti keeles suudab veel suhelda kolmveerand Sot‰i eestlast. “Nooremad vähem. Mu enda poeg elab Moskvas, ta oskab peamiselt selliseid asju nagu “karu tuli metsast, vahtis kuud ja pühkis p.... vastu puud,” naerab Ugo. Või siis “siga läks üle silla, saba tegi tilla-talla”.
“25 aastat tagasi kuulis siin eesti keelt igal pool – bussipeatuses, poes,” lausub Kerman kõrvalt. “Teised õppisid siis kogu aeg veidi eesti keelt, et meiega paremini suhelda.”
Kunagi käis Punasel Lagedal koos eestlaste koor, 30 inimest, jätkab Kerman. “Paljud on nüüd juba surnud, 15 inimest saaks kokku, aga “babuljasid” ju enam Tallinnasse laulupeole ei vii,” ütleb ta nukralt.
Puhkpilliorkester on veel ka nime järgi olemas, aga selle dirigent Eero Ratsi on juba 73-aastane. Jaanipäeva pole viimasel ajal enam ühiselt peetud.
“Neid küsimusi eestlaste elu kohta oleksid sa pidanud siin 25 aastat tagasi küsima, nüüd on hilja neid küsimusi esitada,” ütleb Ugo Reiljan otsekoheselt. “Ühesõnaga, kui me oma kultuurikeskust ei ehita, siis on eestlusega siin varsti lõpp,” võtab ta seisu kokku.
Eesti Päevaleht jätkab mitteperioodilist sarja endise NSV Liidu aladel asuvatest eesti küladest. Seni on ilmunud lood Haidaki külast Krasnojarski krais (16. märtsil), Krasnodarka külast Krimmis (9. aprillil), Salme ja Sulevi külast Abhaasias (10. juulil) ning Suhhumi eestlastest (15. juulil). Kui lugejatel on huvitavat infot eesti või setu külade kohta endise NSV Liidu aladel, siis palun saatke see e-posti aadressile jaanus.piirsalu@epl.ee või postiga toimetusse.
Sotši eestlased: Ants Paju on meile nagu jumal
•• Ühte paneb Ugo Reiljan mulle kogu aeg südamele – Ants Paju on kõige parem inimene, sest ta on neid niiiii palju aidanud.
•• Eestis on Ants Paju tuntud kui Jõgeva linnapea, Vabariigi Presidendi rahvusvähemuste ümarlaua endine liige ja endine tuntud kettaheitja. Sotšis ja Abhaasias on ta tuntud kui väheseid kodueestlasi, kes on neid pidevalt aidata püüdnud.
•• “Siin on nii, et küsi ükskõik kellelt: keda sa Eestist tead? Kõik vastavad, et Ants Paju,” kinnitab Ugo.
•• Reiljani sõnul oli just Paju idee, et Nõukogude ajal ehitada Punasel Lagedal suvitanud kirjanik Tammsaarele muuseum. Sellest ajast jäigi Paju sinnakanti käima.
•• Kõige rohkem on Ugo Reiljan Ants Pajule tänulik selle eest, et tänu tema sidemetele jõudsid kohalike eestlaste koorid 2004. aastal Tallinnasse üldlaulupeole.
“See, kes lubas meile reisi organiseerida, vedas meid alt ning viimases hädas otsisime üles Ants Paju, kes oli just südame- operatsioonilt tulnud. Ei tea kust ja kuidas, aga viimasel hetkel oli tänu Antsule meil Adleris ees kolm reisirongivagunit ja me saime sõita laulupeole,” räägib Reiljan. “Ants Paju on meile nagu jumal!”
•• Üht inimest kiidab Reiljan veel – Kerli Veskit, Eesti Vene-peakonsulit, kelle töö lõppeb Moskvas juuli keskel.
•• “Kerli on väga tugev professionaal, ma hindan teda väga,” ütleb Ugo. “Ta on meid väga palju aidanud, ta on meie murede suhtes alati väga tähelepanelik.”
Kaukaasia Reiljan Ugo
•• “Minu tegevus on selles, et Eesti tuluke siin ei kustuks,” kinnitab Ugo Reiljan ja laulab selle peale: “Ta elagu, ta e-la-gu, ta eee-la-guuu!” Elagu käib Eesti tulukese kohta.
•• “Isiklikult pole mulle seda kõike vaja, mul põleb niigi terve lõke siin!” naerab ta ja näitab käega pähe.
•• See on ilmselt tõsi, sest Ugo Reiljani autoriteet on Sotšis suur mitte ainult eestlaste seas. Mis te siis ise arvate, kui mees on olnud 20 aastat kohaliku liiklusmiilitsa ehk siis vene keeles GAI ülem! Ja lahkus ametist alles 1994. aastal.
•• Nõukogude ajal elanud inimesed küllap saavad aru, milline autoriteet oli liiklusmiilitsa ülemal Lõuna-Venemaal tollal ja on ka praegu. Sisuliselt on tegu peaaegu jumalaga. Ja tutvused-sidemed Venemaal teatavasti ei kao.
•• Hoolimata pensionäristaatusest ei saa nii aktiivne inimene nagu Ugo loomulikult kodus istuda. Ega tema praegunegi ametikoht kehvalt kõla – Venemaa keskpanga Sotši piirkonna rahavedude ülem.
•• “Ugo on praegugi Soš‰is väga lugupeetud inimene,” kinnitab tema armeenlasest autojuht Arkai. “Ta on väga range ülemus, aga ta on mind meeletult palju aidanud.”
•• “Annaks jumal, et Eesti presidendi poole pöördutakse 13 aasta pärast (13 aastat tagasi läks Reiljan erru GAI ülema kohalt – toim.) ka nii nagu minu poole praegu Sotšis. Austus tuleb välja teenida teisi austades!” ütleb selle kohta Ugo Reiljan ise.
•• Ugo Reiljani ameti-Volga kannab muide numbrit 777. Ja kodus seisab tal auto numbriga 007.
