Pruuniks päevitunud nägudega mehed rääkisid rahulikult katastroofist, mis erinevatel andmetel võttis 2000 kuni 10 000 inimese elu ja jättis miljonid koduta. „Sa pead sellest sisimas üle olema, ennast välja lülitama,” selgitas Käit. Kui Eesti eksperdid umbes nädal pärast tormi algust Filipiinidele katastroofilinna Taclobani jõudsid, vaatas neile vastu trööstitu vaatepilt. See oli linn, mis vajas kõike, sõnas Käit. „Ümberringi on kaos, kus ei näe ühtegi tervet maja. Ainult rusud. Tänaval on reas surnukehad, mis ootavad äraviimist. Viisakalt kottides, aga ikkagi. See kuum kliima ja spetsiifiline lõhn. Ja kogu aeg leiti neid rusude alt veel,” kirjeldas Eberg. „Samal ajal istub oma lagunenud elamise juures suhkrukotist tehtud varjualuse all kohalik ja lehvitab tänades,” jätkas ta.

Loe edasi, kuidas iseloomustavad päästjad neile Filipiinidel avanenud vaatepilti ja mis oli neile laagri püstitamisel esimeseks takistuseks.