Eesti Pank: häärberite müük on olnud plaanis, kuid masu ajal polnud mõtet
„Hiljuti restaureeritud imekaunis Maardu mõis pakub Sulle võimalust tulla imetlema mõisailu. Meie ruumides on võimalik pidada konverentse ja pidusid,” kirjeldab ajalooga 14. sajandisse ulatuva Maardu mõisa kodulehekülg väljaüüritavat mõisahoonet. „Mõis sobib ideaalselt pulmapeoks ja üritusi on võimalik läbi viia nii arvukates siseruumides kui ka mõisapargis.”
Kõlab justkui auväärt algatus teha mõisahoone korda ja seejärel turiste sihtida, ent Maardu mõisa omapäraks on see, et mõis kuulub ja seda üürib välja Eesti Pank. Panga nõukogu viimasel istungil läkski mõisa olemasolu pärast pangajuhtide vahel sõneluseks, sest nõukogu esimees Jaan Männik peab mõisa raharaiskamiseks ja nõuab hoone müümist. „Me peame loobuma Saaremaal asuvast koolituskeskusest ja Maardu mõisast,” vahendas eilne Eesti Päevaleht Männiku sõnu. „Me ei peaks neid objekte just turul maha müüma, aga andma mõne teise riigiasutuse bilanssi.”
Müük on plaanis olnud
Männiku sõnavõtt ei jäänud tulemuseta: pank valmistab ette mõlema vaidlusaluse kompleksiga seotud valikuvõimalusi, mille hulgas võib olla ka puhkekomplekside müük. „Maardu mõisa ja Kuressaare koolituskeskuse müümise teema on panga juhatuses päevakorral olnud pikki aastaid, kuid majandussurutisest alates nihkusid igasugused arutelud hoonete müügi üle tagaplaanile, sest kinnisvarahinnad kukkusid väga järsult,” selgitas panga pressiesindaja Ingrid Mitt. „Viimase nõukogu istungi ajal tõstatus Maardu ja Kuressaare kinnisvara küsimus uuesti ning lepiti kokku, et juhatus tutvustab nõukogu liikmetele mõlema kompleksiga seotud valikuvõimalusi ja hoiab nõukogu kursis juhatuse otsusega.”
Männikule pinnuks silmas olev mõis läks panga omandusse 1993. aasta märtsis 255 700 euro eest, seda ostu kirjeldas endine Eesti Panga juhatuse liige ja Siim Kallase nõunik Urmas Kaju enda 2003. aastal ilmunud raamatus. Kaju meenutuste kohaselt pidasid pangatöötajad toona mõisas pidusid. „Panga ühispidudele Maardu mõisa tellitud moosekandid – Karl Madis ja Karavan olid tegelikult ju puhtmuusikaliselt igati head – peletasid küll rokipõlvkonda kuuluvad töötajad baari või sauna,” meenutas Kaju ühte olengut.
Jäi vaid ülal pidada
Ingrid Miti sõnul soetati mõis eesmärgiga rajada pangandus- ja finantskoolituskeskus Eesti riigi pangandus- ja majandusjuhtidele, kuid kujunes nii, et mõis jäi vaid panga ülal pidada. Eelmisel aastal kulus panga eelarvest mõisa haldusele 85 400 eurot, millest ligikaudu 30 protsenti suudeti katta üürituludest. „2011. aastal kasutati Maardu mõisa kokku 67 korda, sellest 16 korda Eesti Panga seminarideks, koolitusteks või kohtumisteks 18 korral üüriti ruume oma töötajatele ning 33 korral füüsilistele isikutele, ettevõtetele ja riigiasutustele,” selgitas Mitt.
Eesti Panga töötajad said muidugi mõisahoones pidutseda või seminare pidada soodustingimustel ehk hinnaga, mis katab üritusega seotud otsekulud – elekter, koristamine ja muu selline. „See on 15 protsenti hinnakirja hinnast,” sõnas Mitt. See tähendab, et kui tavainimesele maksab keldri ja kahe korruse üürimine korralikuks kaheksa tunni pikkuseks peoks 1585 eurot, siis pankur saab peo korraldada 237 euro eest.
Saaremaa koolituskeskus, mille hankimise üks eesmärk oli epideemiate või looduskatastroofide ajaks varukeskuse rajamine, haukas panga eelarvest 47 500 eurot. „Saaremaa koolituskeskus on Eesti Panga kunagise Kuressaare osakonna hoone, Eesti Pank tegutses selles hoones 1924. aastast kuni panga natsionaliseerimiseni 1940. aastal,” selgitas Mitt. „Eesti Pangale tagastati arhitektuurimälestisena kaitse all olev ehitis 1998. aasta augustis ja seejärel lasi Eesti Pank hoone renoveerida.”
„Üldjuhul ruume välja ei rendita ja Eesti Pank kasutab maja erinevate seminaride läbiviimiseks, oma töötajatel on võimalik kasutada ka majutusteenust,” lisas Mitt. „Hoones osa on rendile antud notaribüroole, mis katab hoonega seotud püsikulud.”
Mõisapidamine pole kindlasti Eesti Panga funktsioon
Andres Lipstok
Eesti Panga president
Need hooned on meil päris pikka aega bilansis olnud ja loomulikult oleme üritanud käituda võimalikult heaperemehelikult, et muinsuskaitse all olev mõis korda teha ja suhteliselt lahedalt seda soovijatele kasutada anda – nii riigiasutustele kui ka teistele soovijatele. Sama on ka Kuressaare puhkekeskusega, mis on juba igipõline Eesti Panga hoone ja oleme ka seda korras hoidnud.
Loomulikult oleme ka ise sellele vaadanud, et kas nende hoonete üleval pidamine on ikka meie funktsioon ja kas me ikka peaksime sellega tegelema.
Kui masu pihta hakkas ehk aeg, millest ma ise rääkida saan, siis olid kõik kinnisvarahinnad all ja müügimõtetele vaatamine mõttetu, kuna me poleks saanud raha, mida need hooned väärt on ja mida me sinna sisse oleme pannud. Jaan Männiku poolt selline probleemi püsti panemine on tõenäoliselt tema enda sõnaseade.
Päris teise riigiasutuse bilanssi me seda anda ei saa, sest keskpanga seaduse järgi peavad riigi ja keskpanga rahakotid olema eraldi ehk selleks peaks toimuma ikkagi reaalse hinnaga ostu-müügitehing.
Teiseks pole ka keegi pakkunud meile neid hooneid niimoodi müüa, sest oleme siiani hoidnud neid hooneid korras ja lasknud teistel kasutada.
SOE KOHT
Kas Jaan Männik muretseb tagasi-valimise pärast?
Jaan Männiku emotsionaalne esinemine tekitab eelkõige küsimuse, miks ta sellise probleemiasetusega välja tuli. Nagu ütles panga president Andres Lipstok, tunnistab panga juhtkond, et mõisahoone ülalpidamine pole panga põhifunktsioon, kuid müümiseks ei lähe madalseisus olevate hindade tõttu. Küll liigub ühe versioonina ringi kuuldus, et Männikul seisavad mõttes 2013. aastal nõukogu esimehe lõppevad volitused ja ametikohale tagasisaamiseks võttis ta tugevamalt sõna.
Männik ise tunnistab, et talle on nõukogu esimehe töö väga meeldinud, kuid see pole siiski ametikoht, kuhu niisama kandideeritakse. „Kui president Ilves mulle nüüd ei helista ja seda ettepanekut ei tee, siis pole mul kuigi palju tahta,” sõnas Männik. „Erasektoris ollakse veendunud, et kui sa ei suuda viie aastaga midagi ära teha, siis sa ei suuda seda kümne aastaga ka ära teha. Minu jaoks on oluline, et oma ametiajaga midagi siin ära teha.”
URMAS KAJU TEOS
Raamatust „Eesti Pank: persoonid ja saladused”
Kunagi kohe pärast rahareformi, kui Eesti Pangal oli raha ja kõigil teistel (kaasa arvatud valitsus) õieti polnudki teist, vaatas keskpank huvitatud pilguga ringi: mida võiks veel kokku osta ja omandada? Silma jäi Tallinna lähedal Linnuvabriku territooriumil (Saha-Loo) paiknenud endise Kostivere sovhoosi keskuseks olnud ja Eesti NSV mallide järgi uhkeks vuntsitud Maardu mõis.
Kuna vene ajal töötasin Harju rajooni prokuratuuris, siis olin kuulnud, et muidu kõigiti mahajäänud ja käpuli Kostivere sovhoosi mõisakeskuse saunas viheldi, joodeti ja söödeti Johannes Käbinit ja teisi juhtivaid EKP seltsimehi. Sel põhjusel oli „Kostivere mõisnik” Saarepere puutumatu isik ja teda laokil majapidamise ega kehvapoolsete väljalüpside pärast ei tülitatud. Ka majandites üldjärelvalvet tegema kohustatud prokurörid pidid sealt eemale hoidma.
Millalgi 1993-94 ostsime mõisa ühes kõrvalhoonetega ära (vist 20 miljonit krooni – pangale peenraha, Linnuvabrikule paras tükk). Laokil mõisast sai tõeline peavalu panga majandusmeestele – kuniks taipasid, kui tore on seal ise majandada ja omaette olla. [---]
Omanikud olid kaugel pealinnas, ajasid tobedaid pangaasju, rabelesid, närveerisid ja tõmblesid – mõisarahvas aga puhkas värskes õhus ja nautis ilusat ilma. Valmistudes ainsaks tähtsündmuseks muidu nii rahulikult möödunud aasta jooksul. Selleks oli juunikuus Eesti krooni aastapäeva nomenklatuurne pangapidu ja vastuvõtt.
Ehkki mõisa peale kulutati päris palju raha ja nüüdseks on kompleks päris heas korras, on hoone ikkagi vana ja vanamoodne, isegi peopidamiseks pisut ebamugav. Mõisa ametlik õigustus on eksisteerimine „õppekeskusena”, kuid isegi selle ainsas õppeklassis töötada on ebamugav. See ei ole pankurite süü. Kunagi hoopis teiseks otstarbeks projekteeritud häärber ei suuda kuidagi võistelda kaasaegsete õppekeskustega.
