Eesti politseinikud otsivad Taimaal surmale nime
Kohtume Põhja prefektuuri kriminaalosakonna komissari Lalli ja sama osakonna kriminalistikatalituse politseijuhtivinspektori Toomega uhkes hotellis, mis pakub eestlastele naudingut vaid vähesteks puhketundideks. Nende töökoht asub laagrist kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel, kus maailma üks kaunim kuurort pakub kõike muud kui naudingut ja lõõgastust.
Millised on olnud teie siinse töö head ja halvad kogemused?
Kuna selline kogemus varem puudus, siis pole ka ootuspärasusest midagi rääkida. Eks see ole meile uus ja tõsine väljakutse. Nii need karastused tulevad.
Miks valiti just teid?
Ei oskagi kommenteerida. Teinekord on nii, et teatud asjad otsustatakse enne meid.
Eestis polegi vist selle alaga tegelejaid palju.
Tegelikult on meil ju Eestis DVI üksus, mis loodi pärast Estonia katastroofi. Meie üksus on väljas olnud ka kõigi kolme lennuõnnetuse puhul, mis Eestis on toimunud. Aga selline suurõnnetus nagu siin – see on esimene kogemus.
Üksus on olemas, aga seni on ta sisuliselt figureerinud paberil. Olles nüüd nii kolleegide varustust kui ka logistikat näinud, võib öelda: kasvamisruumi on meil kõvasti.
Kust varustus pärit on?
Ikka oma varustus. Selleks on reservfondist raha eraldatud.
Kuidas te selle varustusega hakkama saate?
Saame hakkama. Kui midagi napib, siis Soome kolleegid annavad üldkasutatavaid asju. Algul teadsime, et tuleme siia kaheks nädalaks.
Millal teile teatati, et kauemaks jääte?
Üleeile õhtul (intervjuu on tehtud 9. jaanuaril – I.S). Meil on kaasas kahe nädala varustus.
Kas hakkab juba otsa saama?
Oleme kokkuhoidlikud inimesed, eluaeg harjunud nii läbi saama ja ettemääratud ressursside arvel elama. Saame hakkama, soomlasi tuleb ka siia üha juurde ja tänu sellele, et nendega ühe hõlma all oleme, ei saa millegi üle nuriseda.
Kuidas te uut otsust võtsite? Kas see tegi rõõmu või oleks tahtnud koju minna?
Kahe otsaga asi. Siiatulek tekitas kaksipidi mõtteid, nii lähikondlastes kui ka... kus iganes. Nüüd veel ka teadmine, et tuleb kauemaks jääda. Oleme selle teadmisega nüüd leppinud.
Aivar Toome: Kui tänase päeva järgi otsustada, siis võiks kaks päeva veel olla, aga paraku on selliseid päevi ainult üks nädalas. (Eestlastel on vaid üks vaba päev, kui nad saavad hotelli õues basseinis lõõgastuda ning rannas ja linnas käia – I.S.)
Annika Lall: Ülejäänud kuus on tõsised tööpäevad. Järgmise nädala graafik on ka nüüd teada. Neli päeva on hommikused vahetused, reede ja laupäev õhtused, kella neljast kümneni. Pluss veel kaks ja pool tundi tööle sõitmist ja sama palju tagasi. Nii et päev on pikk.
Kuidas võtsid teie pereliikmed uudist, et jääte siia kauemaks?
Nad teadsid sellest enne kui meie, sest uudis oli ajakirjandusest läbi käinud. Meie käest küsiti natuke hiljem. Jäi üle ainult soostuda. Mis seal ikka, keegi peab ju seda tööd ka tegema. Kohalikud on hästi tänulikud ja õnnelikud, et neile on appi tuldud.
Kuidas saaks teie tööd kirjeldada? Või on seda väga raske teha?
Ega vist ei saa jah. Seda peab haistma, käega katsuma, kogema.
Aivar Toome: Läinud nädala töö oli normaalne. Otsisime hukkunuid.
Annika Lall: Käisime Phi Phi saarel sukeldujaid otsimas, aga põhitöö on laipade tuvastamine.
Kuidas te surnukehi otsisite?
Visuaalne otsing, igas katastroofipaigas on tugipunktid, kus sai infot kontrollitud. Phi Phi saarel oli puhtalt visuaalne rannajoone kammimine, et leida mingeid vihjeid kellelegi või millelegi.
Ja leidsite midagi?
Eestlaste kohta midagi ei tulnud, aga leidsime ühe kanadalase ID-kaardi ning ameeriklase kohvri nimesildi ja hotellivõtme.
Kas teile tuleb ka vastukaja, kui mõne asja omanik on üles leitud?
Praegu pole veel tulnud. Andsime kohalikule politseile asjad üle. Punane Rist on siin väga palju tööd ära teinud. Marko Vahtra on nii-öelda paberibürokraat, kes käis haiglates kontrollimas, kes on kannatute nimekirjas ja kes hukkunute omas. See oli tema rida. Nüüd oleme kõik kolmekesi koos jälle välitööl.
Kus teie töökoht asub, ruumis sees või väljas?
Ei ole ruumis, telk on pea kohal ja kohalikud töötajad kärutavad meile surnukehi ette.
Vähemalt konditsioneer teil ikka on?
Pole seal ühtegi konditsioneeri (väljas on üle 30 kraadi sooja – I.S.). Õhtuses vahetuses on normaalne olla, aga hommikune on... Kohe kui väravast sisse tuled, siis tervitab sind selline teistmoodi aroom. Igal DVI üksusel on oma väike pesake, seinteta varikatus, kus on tööasjad jms. Kõik asjad, mis mustaks saavad, näiteks saapad ja riided, desinfitseeritakse ja jäetakse sinna. Kuumuse tõttu pole riietel ühtegi kuiva kohta. Meil on valged ühekordsed tööülikonnad, mida võiks iga tunni tagant vahetada. Respiraatorid ees ja kummikindad käes – niimoodi seal sulame.
See on üsna veider, et teil konditsioneeri pole.
Üsna veider jah. Laibadki on siiamaani olnud lageda taeva all. Mis meist siin ikka rääkida.
Kui suur on teie töövaldkonnas epideemiaoht?
Arvestades seda, kuidas desinfitseerimine käib, siis arvan, et oht on minimaalne. Meil on kõik väga range kontrolli all. Tsoonist välja minnes lastakse jalanõud puhastusvahendiga üle, selleks on tööl eraldi inimesed. Tööl on vabatahtlikud, kes annavad süüa ja juua, ise ei pea külmkapist midagi võtma. Kui kodus oleme harjunud otse plekkpurgist jooma, siis seal antakse kõrs. Selliste asjade peale on mõeldud.
Kes selle laagri eest vastutab?
Nüüd sel nädalal algas Saksamaa juhtimine. Kui tulime, siis tutvustati meile esimesel päeval olukorda. Laibakotid olid maas ja igaüks võis sealt läbi käia – ajakirjanikud ja inimesed, kes otsisid oma lähedasi. Sellele tõmbasid sakslased rasvase joone peale, see pidu on nüüd läbi.
See peaks vist olema ka õige tegu.
Jah, loomulikult. Nii poleks tohtinud olla.
Kas jutt epideemiaohust on ülepaisutatud?
Arvan, et on küll. Teoreetiliselt võivad ju sellised asjad katastroofide järel juhtuda, aga siin, Phuketis on asi kontrolli all.
Mis saab surnukehadest? Suurbritannia valitsusel oli ju mõni aega tagasi hirm, et mõni nende kodanik võidi juba epideemiaohu tõttu ära põletada.
Ei tahaks uskuda. Neil surnukehadel, mis tuvastamise protsessist läbi käivad, on täpsete andmetega paberid kaasas. Norrast toodi külmkambrid, enne olid surnukehad lageda taeva all.
Aivar Toome: Külmkambreid on nüüd väga palju juurde toodud.
Millised need välja näevad?
Suured nagu kaubakonteinerid.
Annika Lall: Konteinerid on meie aia taga. Laibad võivad ju neis konteinerites olla, aga kui voolu taga pole, siis külma ju pole. Konteinereid on terve tänav. Vähemalt on see natuke tsiviliseeritum kui enne, sest varem olid surnukehad lageda taeva all ja päike lõõskas.
Kas teil on erinev töövaldkond või teete sama tööd?
Aivar Toome: Teeme Annikaga ühte tööd. Võtame sõrmejälgi. Surnukehad lähevad numbrite järgi konteineritesse – siia asiaadid, siia eurooplased ja teised. Alfabeetilises järjestuses.
Kas kõik teie laagris olevad laibad on tuvastamata või on mõni ka juba tuvastatud?
Arvata võib, et kõik on tuvastamata, aga väga kindlalt ei oska seda öelda.
Annika Lall: Iga surnukeha kohta koostatakse dokumendid. Surnukeha nummerdatakse ja saadetakse konteinerisse. Paberid lähevad keskusse. Interpolis on rahvusvaheline pakett – on nn kollased ja punased kaardid. Kollased on kadunud isikute, punased hukkunute kohta. Neid hakatakse võrdlema.
Kui inimesed enne vabalt laagrisse sisse pääsesid, kas siis mõni neist tundis oma lähedase ära?
Aivar Toome: Arvan, et kindlasti mõni tundis.
Kui te Tallinnas oma igapäevast tööd teete, kas siis tuleb ka ette samasuguseid situatsioone nagu siin?
Ikka tuleb, aga mastaapide erinevus on tohutu.
Eestis politseitööd tehes näete ilmselt surnukehi, mis on inimese moodi – siin on vaatepilt vist teistsugune?
Seda küll. Kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi – siin on kõik nii-öelda neegrid (kuumus moonutab inimkeha – I.S.). Selles mõttes on töö raske.
Siinsed taastamistööd on toimunud uskumatult kiiresti. Kuidas te seda kõrvalt näete?
Annika Lall: Taastamine käib tõesti meeletult kiiresti. Turism on ju nende elu.
Aivar Toome: Iga päev näeme, kuidas ülesehitamine hektar-hektarilt edeneb.
Kui kuskil jälle katastroof toimub, kas teist saavad need, kes kindlalt appi saadetakse?
See ei tohiks seaduspärasuseks saada, et käivad ühed ja samad. Koosseis peab ikka muutuma ja suurenema, et kõik saaksid kogemuse võrra rikkamaks.
Soomlastel on kohal psühholoog ja pastor. Kas teil on nende abi vaja läinud?
Praegu küll pole vajadust näinud.
Kas keegi kipub siin ka alkoholiga liialdama?
Selle kohta öeldi kohe: kes end purju joob ja bordellis käib, sõidab kohe koju. Seda öeldi üleeilsel nõupidamisel. Esimestel päevadel seda ei toonitatud.
Ilmselt tegi keegi pattu?
Ei oska kommenteerida.
Kuidas on siin olles muutunud teie suhtumine inimestesse ja surma? Või on see motoorne töö, mis tuleb ära teha?
Arvan jah, et seda tuleb teha teatud rutiiniga, mitte väga hinge võtta. Kui laagri väravast välja astud, siis tuleb töömõtted sinna maha jätta. Eks surmaga oleme ka kodus kokku puutunud. Seda ei tohi endaga kaasas tassida.
