Minu naabril vahetati näiteks naine ära. Elas oma eidega 30 aastat õnnelikult, nüüd järsku viidi vanamoor minema ja asemele toodi keegi võhivõõras mampsel. Ja mitte ainult mampsel, terve hulk telemehi kooberdab kah naabri majapidamises ja õgib sahvris sinki. Naaber on päris meeleheitel, istub ööd läbi bussipeatuses ja ulub valju häälega: “Milvi! Uuu! Tule koju-uu! Uu!” Õudne on seda kuulata, ihukarvad tõusevad püsti!

Ja samal ajal see võõras vanaeit - ega tema pole ka paha inimene, samuti väevõimuga kodunt välja kistud lihtne hing – tema jälle nutab naabri toas, kisendab oma laste järele ja palub põlvili maas operaatoreid, et olge ometi inimesed, lubage mind koju! Aga näed, ei lasta.

No see on ju küüditamine, päris selge küüditamine! Ma olen paar korda käinud neid telemehi kepiga peksmas, aga sellest pole abi. Neil on süda vist rauast.

Aga see pole veel kõik! Ühel päeval tulid minu hoovi ka kaameratega inimesed ja kõige ees need kurikuulsad Valdur ja Maie, ma nende perekonnanime ei teagi. Suur metssiga oli neil ohelikku pidi järel ja muudkui mulle kallale, et: vaat, nüüd on nii, õpid nädalaga sea seljas ratsa sõitma, siis meie filmime sind ja anname auhinna!

No mul olid õnneks just hekikäärid käes, tõmbasin neile ühe nähvaka, siis kadusid mu hoovist nagu sügisesed kured – koledat häält tehes. Aga ega kõik pole nii vaprad ja igas kodus pole ju õiget relva ka! Järgmisel päeval vaatan, keegi tuleb mööda teed hirmsa kisaga, tolmupilv taga! Issand, see oli meie postiljon, leskmees, vaikne ja hea hing! Need Maie ja Valdur olid ta sea selga pannud! Rohkem pole postiljoni nähtudki. Ma käisin paar päeva püssiga mööda Nõmmet ringi – et ehk näen kusagil neid Maiet ja Valdurit, maksaksin sõbra surma eest kätte! Aga need paharetid olid juba kusagil mujal kurja tegemas.

See on kole, kuidas lihtsat tööinimest praegu rapitakse! Nüüd veel see Maire Aunaste ka – on selline käsk välja antud, et inimesed mingu aga tema saatesse ja rääkigu kõik ausalt ära! No see on ju hullem kui NKVD! Mina ei mõtlegi minna, aga ma juba tean, et paar mu tuttavat on käinud! Kardavad, et kui ei lähe, siis pannakse maja põlema või nii... Tagasi tulevad, siis on nagu rehepeksumasinast läbi käinud, varisevad sängi ja jäävad surma ootama. No miks ometi peab sedasi rahvast piinama!