Eesti, see on meie saatus
Mis maa see on, siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood,
kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Me armastame Eestit. See pole enam teismelise kõikeandestav kirg, vaid küpse armastaja küps tunne, täis ausat enesessevaatamist. Nii olemegi üles leidnud viieteistkümne aasta eest Peeter Volkonski loodud luuletuse. Teksti, mis me rahvast viimastel aastatel kõige enam vapustanud. Oma julmas reaalsuses peeglisse vaatama pannud, pisara kiskunud. „Seda, kes parema Eesti nimel ei tööta, see laul ei puuduta,” ütleb Siiri Sisask, teksti kuulsaks laulnu. Meid puudutab.
Mis maa see on,
kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja
lõppeks piin?
Tegelikult on elu Eestis viletsamaks läinud. Poode, sidejaoskondi, koole pannakse maal kinni. Maainimestest tuleb rohkem lugu pidada, mitte rahvast karjakaupa Tallinna kutsuda. Riik on ju kõigi inimeste jaoks, mitte vastupidi.
Midagi on Eestis vussi läinud. Kui inimesed teevad hästi ja hoolega igapäevast tööd, kuid töötasu eest saab vaevalt hinge sees hoida, siis pole asi päris õige. Tundub, et otsustajate ringis seda tähele ei panda. Unustatakse nüüdse Eesti suurim mure, see, kui palju meie isasid, vendasid on välismaal raha teenimas. Neil pole võimalik käia koos perega jalutamas. See on suur kaotus.
Kõigest hoolimata tuleb oma lapsed suureks kasvatada nii, et nad ei tahaks Eestist ära minna. Sest kui kõik ära lähevad, siis kellele jätame oma Eesti, mille meile jätsid me vanavanemad? Ei kiida neid, kes lahkuvad vaid selleks, et mujal rohkem teenida. Äraminejad on varsti eestlastena kaduma läinud.
Mis maa see on,
kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus
on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus,
kus rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Märgakem, hooligem, aidakem teineteist. See kehtib eriti valitute kohta, kes peaksid enam mõtlema inimestele, kes neid on valinud.
Jah, täna veel külades jõutakse, aga mis saab, kui väsitakse? Paljudel andekatel maalastel on arenemiseks vähe võimalusi. Toetagem neid, kus vähegi võimalik. Julgegem mõelda suurelt, et ka meie küla lapsest võiks olümpiasangar saada.
Räägitakse: ilu päästab maailma. See võib juhtuda vaid siis, kui hakkame inimestele palka maksma teenete, mitte ametikoha järgi. Kui õpime talente hoidma, hindama. Õpime tunnustama elus inimest, mitte ei jaga kiitust surma järel.
Mis maa see on? Kaastunne
siin on roostes,
on roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin
lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Eestis peaks ausust rohkem olema. Katteta lubadusi ei tohi anda. Me kogukond on nii väike, et lihtsalt peame kõik kokku hoidma, muidu ei saa hakkama. Me hoolivus peaks olema suurem kui jõuludeaegne poolkohustuslik annetamine, et seejärel BMW rooli istuda, jalakäijad pori täis pritsida. Hoolivust võiks enam leiduda ka ametnikes, et nad ei ütleks „ei saa”, vaid mõtleks, kuidas ikka saab.
Aitamine peab veres olema. Ärgem oodakem, et keegi tuleb kätt väristama, tehkem ise esimene samm. Abistagem nii, et abivajajad ei tunneks end alandatuna, pigem tuleks toetada vaikselt, salamahti. Abistamist pole vaja suure kella külge panna. Küll see, kes seal üleval, näeb. Annab tänutäheks hingerahu.
Vähem tuleb viriseda. Pigem kõik võimalused elu parandamiseks ära kasutada. Kui vaja, karjääri koristajana alustada. See pole häbiasi, vaid võimalus edasi minna. Ning kui alati ei õnnestu end töös teostada, on võimalik rahulolu leida hobidega, vabatahtliku tegevusega. Kasvõi kodukandi lugusid uurides, ka see on märkamise aeg.
Veel ärgem unustagem lihtsat tõsiasja: oma raha tuleb jätta eelkõige just kodukoha ettevõtjate väikesesse toidupoodi, mis müüb tervislikku, kohalikku toitu. Et mitte ehmatada, kui kohalik pood on korraga kinni läinud.
Mis maa see on, mis saab
mind kinni hoida
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind,
ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.
Kui juba amet selgeks õppida, siis see, mis on südamelähedane. Kui kohe ei õnnestu, tuleb oodata, alustada õppimist siis, kui aeg ja tahe on küpsenud. Ainult nii talitades saad teistelegi midagi endast anda, saades vastu sooja tunde, hea meele. Tööd on siin teha maa ja ilm. Võta aga kinni, hakka peale.
Üksi saad kiiremini, aga koos kaugemale. Vingudes, virisedes saad kõige vähem. Kui üksi ei jõua, siis tulebki koos jõuda. Nii jõuab kaugele.
Soovin kõigile elurõõmu, ärge olge muserdatud, murelikud. Ega muretsemise pärast mure ära lähe. Mure taandub, kui tegutseda.
Ja asjadesse, mida teed, tuleb uskuda, sest muidu need ei õnnestu. Ning riiki pole mõtet igal ajahetkel kiruda, tuleb hakkama saada. Kui hakkama saad, siis see ongi sinu riik.
Eesti, see on meie … saatus. Eesti, see on meie paatos. Mis maa see on? Vastuse leiab endast.
Elagu Eesti!
Aus ülestunnistus, siiras vabandus
Rein Sikk,
sarja „Märkamata
kangelased” autor
Selle kõne autorid on „Märkamata kangelaste” sarjas portreteeritud kakskümmend üks tublit inimest, kes kehastusid Eesti sünnipäevakõnet pidavaks presidendiks. Nimelt: Narva maketimeister Fjodor Šantsev, Aegviidu surnuaiavaht Laine Kulla, Tamsalu veepuhastaja Elvi Eesmaa, Tallinna rahvatantsuedendaja Juris Žigurs, Koigi treener Külli Tambre, Munamäe tornivaht Ene Aedmaa, Voore priitahtlik pritsimees Kaljo Lalin, Westholmi gümnaasiumi majahoidja Maimo Tänava, Krabi rahvamaja päästja Jaana Kõvatu, Uhtna meditsiiniõde Anne Bauman, Vändra kirikutaastaja Maria Mahlapuu, Rannu raamatukoguhoidja Viive Vink, Virumaa monumendiuurija Heiki Koov, Rootsi-Kallavere küla kaitsja Raul Kurg, Saaremaa kaitseliitlane Raivo Paasma, Kiratsi poepidajatest perekond Munk, Järva-Jaani kinomees Vello Kolnes, Rakvere kunstnik Ivo Ridalaan, Juula külavanem Eneli Kaasik. Reporter aitas kaasa.
Peale nende võinuks olla veel kolmkümmend autorit, sest kokku teatati mulle sarja tarvis poolesajast märkamata kangelasest. Mul on siiralt häbi ja kahju, et kõik tublid lehte ei jõudnud. Palun vabandust.
Ent on ka lahendus, kuidas märkamatuid märgata, tunnustada. Nimelt lihtsa kodaniku aukirjaga. Kirjutage lihtsale paberile lihtsalt, et lihtne kodanik tunnustab seda tublit inimest, ning viige aukiri tublile kätte. Sel kombel rõõmu valmistamine ei maksa peaaegu midagi. Aga eriline tunnustus elab üle aegade. Mu kontoriseinalgi on üks lihtsa kodaniku tunnustuskiri reporterile. Vaatan seda senini liigutatult.
