Eesti teadlane: linna pole autodele vaja tingimata uusi teid
Kopenhaageni ÜRO kliimamuutustele pühendatud tippkohtumise põhiline tähtsus on selles, et riigid näitavad üles poliitilist tahet kliimamuutusega võidelda, rääkis Eesti Päevaleht Online'ile antud intervjuus Cambridge'i ülikooli kliimamuutuse leevendamise uurimiskeskuse (4CMR) teadur Annela Anger.
Täna algab Kopenhaagenis kaks nädalat kestev ÜRO kliimakonverents, millel on esindatud 192 maailma riigi esindused ning hulk organisatsioone ja teadlasi. Kokku peaks Kopenhaageni tippkohtumisel käima 15 000 inimest, nende hulgas 100 riigipead.
Hulk maailma riike – nende hulgas suurim kasvuhoonegaaside tootja Hiina ning suure ja üha kasvava rahvastikuga India – on lubanud kasvuhoonegaaside emissioone vähendada. Ka USA president Barack Obama lubas viimasel hetkel, et sõidab Kopenhaagenisse, kuigi tal pole ette näidata ühtegi kongressis arutatavat USA emissioonide vähendamisele suunatud eelnõud.
See poliitiline tahe võib tulemusi andma hakata alles aastate pärast. Seekord midagi suurt tõenäoliselt ei otsustata, rohkem on tegu poliitilise tahte näitamisega, arvas Anger. Kui oleks mingit kokkulepet oodata, siis peaks praeguseks kokkuleppe tekst olemas olema, aga ei ole. Ilmselt otsustatakse poliitilise tahte väljendusena jätkata läbirääkimisi.
Kui kõik hästi läheb, siis alles järgmiselt tippkohtumiselt Mehhikost on oodata järge Kyoto protokollile. "Põhiline küsimus on selles, et Kyoto protokolli kehtivus lõpeb 2012. aastal, nüüd oleks tarvis sõlmida uus leping, milles oleks kirjas, mis 2013. aastast edasi saab," selgitas Anger.
Kvootidega kauplevad riigid ja ELi ettevõtted
Kyoto kvootidega kauplemise süsteem ja Euroopa Liidu süsteem on omavahel seotud, aga siiski eri süsteemid. Neid ei maksa segi ajada, kuigi seda tehakse üsna sageli.
Kyoto protokolli alusel kauplevad maade valitsused. Kyoto protokolli lisas B on nimekiri riikidest koos nende võetud kohustustega, kui palju kohustub riik 1990. aastaga võrreldes oma kasvuhoonegaaside emissioone vähendama.
Riikide valitsused müüvad ja vahetavad kvoote. Riikide tasemel asi, firmad asjasse ei puutu. "Nii saavad need riigid kes oma kasvuhoone gaaside emissioone vähendanud on, müüa saastekvooti neile, kes emiteerivad rohkem," selgitas Anger.
Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel on selle järglasriikide emissioonid väikesed – sealhulgas Eesti ja Venemaa omad –, sest tööstustoodang ja seega kasvuhoonegaaside emissioonid on endistes liiduvabariikides vähenenud. Seega saavad need riigid oma kvoote müüa teistele riikidele, ehkki paljud riigid sellist niinimetatud "kuuma õhuga" kauplemist taunivad.
CO2-kvoodid on muutunud kaubeldavaks tooraineks
Kyoto skeemi emissiooni kaubanduse ühik on AAU, mis on tagatud tonni CO2 või selle ekvivalendiga. ELi ühiku tähis on EUA. ELi kvoodikaubanduse süsteem on osalt Kyoto skeemi all ning loodudki selleks, et Kyoto protokolli eesmärke saavutada.
ELi kvoodid on tagatud Kyoto ühikutega. Euroopa Liidu kvoodikaubanduse süsteem katab poolt ELi CO2 emissioonist ning hõlmab ettevõtteid energiaintensiivsetest tööstusharudest nagu elektri tootmine, paberitööstus, keraamika (sh tellised), lubjatööstus, metalli- ja terasetootmine.
Euroopa skeemis kaupleb omavahel CO2-kvootidega umbes 10 000 ettevõtet. Ettevõtted saavad otse omavahel kaubelda, lisaks on olemas energiabörsid – näiteks Euroopa energiabörs (European Energy Exchange) ja Põhjamaades kauplev Nordpool. Samuti vahendavad kvoote suured pangad.
"See on omaette tooraineturg, kus tegutsevad ka spekulandid," ütles Anger.
Kas Panama vastutab üleilmse merelaevanduse saaste eest?
Kopenhaagenis tuleb juttu ka rahvusvahelise laevanduse ja lennunduse kasvuhoone gaaside reguleerimisest, mida olemasolev Kyoto protokoll ei reguleeri. "Kõik tunnistavad, et lennunduse ja merenduse emissioone tuleks vähendada," ütles Anger. "Kuna neid emissioone on keeruline riikide vahel jagada siis rahvusvahelise laeva- ja õhuliikluse valdkonnas tuleb ilmselt läheneda probleemile sektoripõhiselt, mitte riigipõhiselt."
Nii tegelevadki asjaga ÜRO juures tegutsevate Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO), mis rahvusvahelist õhu- ja mereliiklust reguleerivad. Mõlemad organisatsioonid on Kopenhaageni tippkohtumise eel üsna aktiivselt härjal sarvist haaranud.
"Lennundus ja laevandus on suuremalt jaolt rahvusvaheline äri," selgitas Anger. "Kelle emissioon see on, kui laevaga Eestist Jaapanisse sõita?" Kui emissioone jagada riikide vahel selle järgi, millise lipu all laevad sõidavad, läheks suurem osa emissioone Panama riigi kraesse.
On teinegi põhjus, miks tahetakse laevanduse ja lennuliikluse emissioonid rahvusvaheliste kliimamuutuste reguleerimise lepingute alla tuua. "Need riigid, kes kannatavad kliimamuutuse tõttu kõige rohkem on kõige vaesemad riigid," rääkis Anger. "Need riigid peaksid kaitsma oma rahvast kliimamuutuste negatiivsete mõjude eest ja nendele oleks selleks raha vaja."
ÜRO juures on fondid, mis peaksid toetama kliimamuutustega kohandumist, aga nendes pole eriti raha. "Üks mõte on see, et rahvusvahelisi lende saavad lubada endale rikkamad inimesed. Nii võiks näiteks lennunduse emissione maksustades saada raha, et toetada vaeseid riike," rääkis Anger.
Kyoto protokoll lõi riikide poliitilise tahte
Kas Kyoto protokoll on olnud edukas? "Kyoto protokolli järgi CO2-kvootidega kauplemine algas alles möödunud aastal. See kliimamuutusi väga ei leevenda, emissioone tuleks rohkem vähendada. Kuid Kyoto protokoll on olnud edukas on selles mõttes, et arenenud riigid on esimest korda võtnud endale vabatahtlikult kohustuse vähendada kasvuhoone gaaside emissioone," arvas Anger.
"Järgmisest – näiteks Mehhiko protokollist – võiks loota suuremate kohustuste võtmist. Et Ameerika Ühendriigid osaleved läbirääkimistel, näitab nende poliitilist tahet osaleda selles protsessis," selgitas Anger.
USA ei ratifitseerinud Kyoto protokolli ega võtnud endale ametlikult kohustust emissioone vähendada. Käesoleval hetkel on USA Hiina järel maailma suuruselt teine kasvuhoonegaaside tootja. "Eelmine valitsus ignoreeris seda teemat, Kyoto kauplemises USA ei osale," rõhutas Anger USA koostöö tähtsust.
Sõltumatud teadlased ja erahuvid
Kas kogu selle poliitilise protsessi tõttu võib kahjustatud saada teadustöö? "Kui teha uuring mingi organisatsiooni tellimusel, siis võib see organisatsioon öelda, et nad ei näita seda kellelegi, kui uurimistöö tulemus neile ei meeldi," nimetas Anger ühte riski.
Cambridge'is saab Anger enda sõnul tegeleda sõltumatu uurimistööga. "Kui uurimist finantseeritakse sõltumatutest allikatest, siis ei ei saa keegi öelda mulle, milline töö tulemus olema peaks," kinnitas ta.
Samas on ka ülikoolid hakanud mõtlema selle peale, kuidas uurimistöö tulemusi laiema avalikkuse ette viia. "Ka meie keskuse palgale on võetud kommunikatsiooniinimene," räägib Anger.
Varem oli ülikoolil oma avalike suhete osakond, nüüd on Angeri sõnul hakanud ka teaduskeskused ja ülikoolide üksused palkama inimesi, kelle töö on avalikkusele teadlaste töö tulemusi vahendada. "Ei piisa tulemuste esitamisest teadusajakirjades ja konverentsidel, kuhu tulevad kohale ainult teised teadlased," selgitas ta. Puhtteaduslikud kanalid on kinnised, millele avalikkus ei saa ligi. Nüüd arvatakse, et on oluline, kuidas rääkida ja kuidas tutvustada teadustöö tulemusi laiemale üldsusele.
Nii võivad ka sõltumatud teaduse tegijad konkureerida avalikus infovoos ettevõtete kampaaniate ja reklaamidega ning tõsta elanikkonna teadlikkust.
Ka kodutarbija saab kliimamuutuse vastu üht-teist ette võtta
Kliimamuutusele reageerimise oma igapäevaste harjumuste tasandil teeb Angeri sõnul raskeks see, et inimesed ei tunne muutusi otsekohe oma nahal. "Probleem on selles, et me ei tunne seda," selgitas Anger. "Kui hingaksime mingisugust mürki sisse ja see kahjustaks tervist, siis puudutaks see meid otse. Aga kliimamuutus meid nii otse ei puuduta. Me näeme, et midagi toimub, aga me ise neid tagajärgi ei tunne."
Mida võiks inimesed oma igapäevakäitumisega kliimamuutuse vastu pihta hakata? "Tuleks rohkem ühistransporti kasutada," pakkus Anger. "Kui tarbida, siis vähem. Mitte osta uusi, vaid pigem kasutatud asju." Nii ei ole tarvis uusi kaupu toota ja seega läheb atmosfääri ka vähem saastavaid gaase.
"Samas pööravad Eestis inimesed juba külma pärast tähelepanu sellele, et maja vähem kütet tarbiks ja korterid vähem energiat võtaks," arutles Anger.
Selline loodussäästlik käitumine hoiab üsna tihti kokku ka raha. "Kellel on võimalus, see võiks saada oma tarvitatava elektri päikesepatareidest või osta tuulegeneraatoritega toodetud energiat," tõi Anger vastupidiseid näiteid keerulisematest ja kallimatest kliimasõbralikuma energia tarbimise viisidest.
Linna pole tarvis autode jaoks uusi teid
"Aga kellel selliseid võimalusi ei ole, saab alati rohkem jalutada, kui aega on," Näiteks minna kuhugi pigem jala või jalgrattaga, mitte autoga. Kui Tallinnas on lihtne ennast jalgrattaga liikudes enesetapjana tunda, siis Cambridge'is on enesetapja tunne, kui jalakäija oled – võib jalgrattale ette jääda.
"Siin on hästi palju jalgrattaid – see on kõige kiirem ja kõige mugavam viis liikuda," rääkis Anger. "Linn on teinud äärmiselt ebamugavaks autoga liikumise. Ei ole linna tarvis teha uusi teid ja läbimurdeid."
Tõsi küll, märgib Anger, Cambridge pole suurlinn, vaid pigem Tartu-suurune ülikoolilinn. "Siin on kesklinna osa tehtud nii, et keegi siin autoga sõita eriti ei taha," rääkis Anger. Kui jalgrattateed on olemas ja autoga on ebamugav liikuda, siis hakkavad inimesed pigem jalgratastega sõitma. Samamoodi võib suunata inimesi kasutama ühistransporti.
Öökull tuleb ja toob kirja
Praegu Cambridge'i ülikooli kliimamuutuse leevendamise uurimiskeskuses töötav Anger ise on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogina ning seejärel õppinud Tallinna tehnikaülikoolis majandust. "Minu huvi ka Eestis oli keskkonnaökonoomika," ütles ta.
"Eestis ei olnud sobivat juhendajat, siis soovitas mu juhendaja tehnikaülikoolis otsida endale välismaalt juhendaja. Selle peale mõtlesin, et lähen ise välismaale õppima," kirjeldas Anger, kuidas Cambridge'i sattus. "Proovisin magistrit tegema minna Yorki, samuti esitasin avalduse Cambridge'i – mõlemas ülikoolis on keskkonnaökonoomika väga tugev."
Pakkumise tulla õppima tegid talle mõlemad ülikoolid – Suurbritannias on süsteem nimelt selline, et ülikool saadab talle meeldinud üliõpilaskandidaadile ise pakkumise, millega võivad olla seotud tingimused. "See on nagu "Harry Potteri" raamatutes – öökull tuleb ja toob kirja," kirjeldas Anger.
Praeguseks on Annela Cambridge'is olnud viis aastat, neist kolm on ta teaduskeskuses töötanud. "Doktoritöö on koos, aga ei ole aega seda ära kaitsta – tööd ja projektid võtavad aja ära," kurtis ta. "Erialane eesti keel kaob ära – uusi sõnu õpin ainult inglise keeles."
Tublisid eestlasi on Cambridge'i kogunenud terve trobikond
Cambridge'is on Eesti väiksust arvestades üsna suur eesti kogukond, kellest paljud tihtipeale omavahel ka kokku saavad. "Siin õpib ja töötab suhteliselt palju eestlasi, üle 40 inimese," rääkis Anger. "Üliõpilasi on pooled või üle poole, ülejäänud on õppejõud või töötavad teaduskeskuste juures. Kui paljud Eestisse tagasi läheb, on teine asi."
Erialati on eestlaste hulgas igasugust rahvast. "Igal pool on, kui järele mõtlen," selgitas Anger, tõstes küll esile geneetikute ja bioloogide seltskonda. "Tartu Ülikoolis on väga kõva geneetika, aga siin on ka selliseid, kes teevad alles bakalaureust geneetikas ja ei ole Eesti ülikoolis enne õppinud. Samuti on Eesti geneetikuid õppejõududena."
"Eestlased on suhteliselt tublid, trügijad tüübid," kiitis Anger Cambridge'i jõudnud eestlaste ettevõtlikkust. "Kui Eesti suudaks nii palju häid inimesi tagasi saada, kui maalt ära läheb, oleks hea."
