Eesti toodab liiga palju prügi
Enamik vanu prügilaid suletud. Jäätmekäitlus on Eesti keskkonnamuredest vee järel teine. Möödunud aastal eraldas ainuüksi Keskkonnainvesteeringute Keskus peamiselt prügilate tarbeks 56 miljonit krooni.
Eesti prügimajandus liigub uue põlvkonna tehnoloogiate poole. See on paljuski seotud võimaliku liitumisega Euroopa Liiduga. Kui 1999. aasta algul töötas Eestis 221 olmejäätmete prügilat – see tähendab, et iga 200 ruutkilomeetri kohta üks –, siis praeguseks on enamik neist ametlikult suletud. Töötab 44 olmeprügilat.
Eesmärgiks on säilitada Eestis vaid paarkümmend euronõuetele vastavat prügilat. Praeguseks on avatud uued nüüdisaegsed prügilad Kesk-Eestis Väätsal ning Kirde-Eestis Uikalas. Ohtlike jäätmete prügila alustas oma esimese etapi tööd Kirde-Eestis Vaivaras. Tallinna uue prügila vaidluste ja projekteerimiste paarikümneaastane kurnav aegki hakkab saama täis ning selle rajamine linna idaserva on alanud.
Prügivedu kallineb. Mida see kõik Eesti elanikule kaasa toob? Ühelt poolt on uued prügilad tootmisettevõtted, mis on kontrolli all ega sõltu juhuslike prügimäelt õnne otsijate survest. Seal sorteeritakse prügi ning tegeldakse orgaaniliste jäätmete komposteerimisega. Teiselt poolt teeb prügilate arvu vähendamine prügiveo oluliselt kallimaks. See omakorda suurendab survet omavoliliste prügilate tekkeks ja käigus hoidmiseks. Nõnda pole praegune tegutsevate prügilate ametlik arv 44 kindlasti mitte päris õige. Ka püüavad näiteks eramajaomanikud pahatihti põletada oma jäätmeid ise, sealhulgas plastmasstaarat, mis paiskab atmosfääri muu hulgas mürgist dioksiini. Omavalitsustel pole aga kas raha või tahtmist prügilate uuele süsteemile üleminekut vajalikult toetada. Asja ei tee ka palju paremaks see hea tava, et europrügilad võtavad elanikelt prügi vastu tasuta – vahemaad on lihtsalt liiga suured. Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja Peeter Eegi sõnul on uue, järgmise aasta suvel loodetavasti kehtima hakkava jäätmeseaduse eelnõus omavalitsuse roll selgemalt kirjas. “Sätestatud on ka kohaliku omavalitsuse korraldatud jäätmeveoga ühinemise kohustus,” selgitab Eek.
1999. aastal tekitas iga Eesti elanik ametlikult 400 kilogrammi olmejäätmeid. Kui palju lisab sellele mitteametlik osa, pole teada. Kuid isegi selle 400 kiloga on Eesti eespool sellistest maadest nagu Rootsi ja Itaalia, jäädes ühele pulgale Hispaania ja Portugaliga ning alla kõige suuremale prügitootjale Austriale, kes juhib Euroopa edetabelit 650 kiloga.
Põlevkivijäätmed esikohal. Eesti probleem pole siiski niivõrd olmeprügi, kuivõrd tööstusjäätmed. Täpsemini põlevkivitööstuse ja energeetika jäätmed, millest mõni liik kuulub ka kergemat laadi ohtlike jäätmete sekka. Nende tootmises ühe elaniku kohta oleme Euroopa esirinnas. Kui olmejäätmeid tekkis Eestis 1999. aastal 600 000 tonni, siis põlevkivi kaevandamisest ja töötlemisest jäi Eestimaa peale 7,4 miljonit tonni ehk 12 korda rohkem jäätmeid ning muust tööstusest veel lisaks 4,2 miljonit tonni. Nõnda katavad Kirde-Eestis Narva elektrijaamade lähedal suuri maa-alasid põlevkivituha väljad ning õlitööstusettevõtte kõrval kerkivad poolkoksimäed.
Põlevkivitööstus pole enam kaugeltki sellise mahuga nagu veerand sajandit tagasi ja nõnda on suurtest tehismägedest vanemad juba kattunud taimestikuga ning neile plaanitakse suusakeskusi, nagu seda on tehtud näiteks Põhja-Prantsusmaa hüljatud söekaevanduste alal. Ka poolkoksi turbaga segamist ja mulla parandajana kasutamist uuritakse. Kuid seni, kuni toimib põlevkivitööstus, tekib seal ka jäätmeid ning need tuleb kusagile panna. Igal aastal iga Eesti elaniku kohta 5 tonni. Terve paraja toa täis.
Eesti jäätmemajanduse põhimure on põlevkivitööstusest tekkivad jäätmed. Osa neist kuuluvad ohtlike jäätmete hulka, mille tootmises on Eesti elaniku kohta Euroopas esirinnas.
