Eesti virtuaalsaatkond internetis sipleb sügavas identiteedikriisis
Ühelt poolt otsivad külastajad Second Life’ile omast “tšillimist”, kauplemise ja lõõgastusvõimalust. Teisalt püüavad saatkonna loonud välisministeeriumi töötajad panustada Eesti tutvustamisse välisilmale, mis paraku paljudele külalistele korda ei lähe.
Külastasin saatkonda esimest korda detsembris, mil esinesin ingliskeelse neegrinaisena ja esitasin tüüpilisi välismaalaste küsimusi Eesti kohta. Kogesin saatkonnas olnute rassistlikke solvanguid ja halvakspanu ning lõpuks visati mind välja. Jaanuari keskpaigast olen mitukümmend korda saatkonnas käinud.
Väär on väita, et midagi pole muutunud. Sissepääsuteel on nüüd plakat sisekorraeeskirjadega, kus on kirjas, et solvangud toovad kaasa saatkonnast eemaldamise. Ja toimib!
Paanikaosakonna juhtum
Eesti Suurbritannia suursaadik Margus Laidre pidas jaanuaris saatkonnas loengu “Tulevikku mäletades”. Paarkümmend inimest istus virtuaalsaalis, samal ajal ilmus arvutiekraanile ingliskeelne tekst Laidre mõtetega. Hiljem aga oli kuulajaskonnas segadus. Mõnda üllatas ingliskeelne jutt ja see, et eestikeelne tõlge oli hoopis välisministeeriumi veebilehel. Teised oleks soovinud loengut näha. Välisministeerium on õnnelik, et saatkonna populaarsust tõestav indeks on kolm korda suurem kui Rootsi virtuaalsaatkonnal. Samas ei näita arv saatkonna põhitööd – Eesti tutvustamist välismaalastele.
Pruukis mul vaid välisministeeriumile teada anda soovist taas Second Life’i teema ette võtta, kui saatkonnas algasid imed. Tavaliselt uimasevõitu seltskonnast eristusid neidised, kes järgnesid mulle igasse saatkonna nurka, pakkusid end sõbrannaks, tundsid hoolitsevalt huvi, kas ja kuidas meeldib. Taustaks sain teateid oma allikatelt, et ministeeriumis kardetakse kogu projekti õhkulaskmist ajakirjaniku poolt.
Korraga puhkesid seni unelenud saatkonnas arutelud, astus sisse huviline välismaalt, leidus neid, kes püüdsid hoolega seletada, miks saatkonna ülalpidamine maksumaksja raha eest on väga õigustatud. Ja kuivõrd oluline see on ka tädi Maalile.
Kommentaar
Grid Blinker
virtuaalse saatkonna diplomaat
Saatkonnas käib välismaalasi ja eestlasi, külastajate arv on stabiilne. Rohkem on neid siis, kui toimuvad üritused. Korraldame suurema ürituse kord kuus.
Kindlasti ei sekku administraator kõikidesse vestlustesse, mida saatkonna külastajad omavahel peavad. Otseselt igavuse üle kurdavad vähesed. Samas see ei olegi koht, kus välisministeerium peaks pidevat veebimeelelahutust pakkuma. Toimuvad ka täiesti asjalikud ja sisukad arutelud, omamoodi rahvadiplomaatia. Kõigilt osalejatelt aga ei saa alati eeldada võrdset intellektuaalset panust; leidub avatare, kes arutlevad filosoofiliste küsimuste üle, ja neid, kes teevad lihtsalt nalja.
Arvan, et saatkond on vajalik eksperiment, sest välisministeerium on väga palju õppinud, kuidas sellises keskkonnas suhelda.
Plusspoolele läheb see, et saatkond on tekitanud rohket huvi rahvusvahelises meedias. Sellest on hiljuti kirjutanud nii Washington Post kui ka Businessweek.
Veel samal teemal:
Rein Sikk: Eesti virtuaalsaatkond viskas uudishimuliku neegri uksest välja ja Rassisti ootab jõulupakis neeger, EPL 17.12.2007
