Eestimaa laul
Priimägi ärkab, eemaldab põse külge kleepunud soolapähklid, rüüpab õlut ja vaatab unise pilguga ringi. Otse tema kõrval istub sünge Juhan Paadam, nina ees klaas viina ja taldrik kiluvõileivaga.
“Aa, Juhan!” elavneb Priimägi. “Noh, jälle petsite rahvast! Ma olen alati öelnud, et ainus demokraatlikult valitud ja rahva huvidega arvestav organisatsioon maailmas on Tallinna linnavalitsus! Aga kõik need loomeliidud ja igasugused välismaised Ļüriid pole muud kui pettus! No ütle nüüd, kuhu see kõlbab – töötav rahvas annab oma hääle Vanilla Ninja tüdrukutele, aga võitjaks kuulutatakse sellest hoolimata mingisugune kulunud kampsunis Eplik! Kas see pole skandaalne!”
“Ära nori, Priimägi!” ühmab Paadam. “Niigi on süda muret täis! Baarimees, ole hea mees, vala veel üks sorts!”
“Ehk juba aitab, härra Paadam?” arvab baarimees, kuid täidab siiski kunde soovi. “Mis teile siis muret teeb?”
“Eks ikka see rahvavaenulik poliitika, mida Eurovisiooni korralduskomitee läbi viib!” kuulutab Priimägi tähtsalt. “Aga pole viga, varsti panema Oidi lauluvõistlusele hääled sisse, siis saavad kõik lihtsad inimesed oma tõelistele lemmikutele kaasa elada! Tagasi estraadile astuvad Uno Loop, Heli Lääts, Kalmer Tennosaar ja Voldemar Kuslap, kelle suid vahepeal võimul olnud luuameeste valitsus sulgeda soovis! Kuid võtke näpust – ei läinud läbi! Taas kõmiseb nende kaljukotkaste hääl ning rõõmustab nii noori kui vanu!”
“Härra Priimägi, ma olen teid hoiatanud!” vibutab kõrtsimees näppu. “Minu trahteris ei tehta propagandat! Kes minu majas liiga palju möliseb, see lendab uksest välja nagu takupundar!”
“Hea küll, hea küll!” muigab Priimägi. “Ma vaikin! Ma olen vait kui haud!”
Ta paneb käed rinnale risti ja vaatab kannataja ilmel üles lakke.
“Mis teile muret teeb?” küsib baarimees uuesti Paadamilt. “Te ennist nagu hakkasite rääkima, aga siis segas see purask vahele. Rääkige nüüd!”
“Puraskiks” kutsutu avab suu, et protesteerida, kuid kõrtsmik vehib tema poole vihaselt käega. Paadam nuuskab nina.
“Jah, vaat,” alustab ta. “Paha tunne on sees, et see Koit Toome niimoodi napilt, ühe punktiga kaotas. Ei, ega Koidust pole mul lugugi, tühja temast, aga vaata, tal olid ju kaks naist seal pundis ja siis see... kuidas nüüd öelda... see n-tähega.”
“Mis asi? Mis n-tähega?” pärib kõrtsmik.
“Noh... vaata nüüd, ei oska enam rääkidagi... justkui lolliks oleks jäänud kohe... No see sõna, mida öelda ei tohi! N-tähega sõna.”
“Noku?” küsib kõrtsmik sosinal ja katab ise nagu häbenedes suu.
“Ei, püha jumal! Mis noku!” ehmub Paadam. “Mis nokust te räägite, kallis inimene?”
“Ega mina räägi, teie ise. N-tähega sõna, mida öelda ei tohi,” seletab kõrtsmik solvunult. “Mis sõna see niisugune on, kui mitte noku?”
“Ei, ei, see on üks teine sõna!” seletab Paadam. “See on üks selline inimene, kelle nahk... no kuidas ma seda nüüd ütlen... nahk on... no mitte selline nagu meil!”
“Hm..” teeb kõrtsmik. “Ei saa aru. Krokodill? Ei, ikka inimene pidi olema... Aeg on hiline, pea ei võta enam tõesti neid teie mõistatusi kinni. Öelge otse välja, meil siin kõik omad inimesed.”
Paadam neelatab, kummardab siis otse kõrtsimehe kõrva juurde ja sositab:
“Neeger!”
“Mina kuulsin!” pistab Priimägi vahele. “Mina kuulsin, mida te ütlesite!”
“Noh, ja mis siis?” imestab kõrtsmik. “Ma tean ise ka, et neil seal neeger kampas oli, selge ju, keegi peab klaverit lükkama! Mis te sellepärast niimoodi muretsete?”
“Vaat, asi on selles, et pole hea, kui see... noh... sellised inimesed kaotavad!” räägib Paadam. “Euroopas ei vaadata sellele hea pilguga. Kaks naist kah ju pundis ja... See oleks nagu vähemuste diskrimineerimine. Teine asi, kui oleks võitnud need kaks poissi. Noh, teate küll, need, kes on nagu natuke sellised...”
“Millised?” küsib kõrtsmik.
“Noh, umbes nagu...” seletab Paadam ja teeb kätega paar liigutust.
“Aa, jah, saan aru!” noogutab baarimees. “Oi, see on kole! See pole loomulik asi!”
“Mispärast pole loomulik!” õiendab Priimägi. “Vanas-Kreekas...”
“Kuss!” teeb kõrtsimees kurja näo. “Teie ärge praegu vahele segage! Olge vait!”
“Nojah, kui nemad oleksid võitnud, siis poleks midagi, see on ka vähemus ja sobib sellepärast hästi,” jätkab Paadam. “Aga see Eplik on ju täitsa tavaline! Naine teisel ja laps ja... Mina ei tea, mis nüüd saab! Vaat kui hakkavad süüdistama, et Eestis rikutakse inimõigusi, mis ma vaene mees siis teen? Tehakse veel enne pensionile saamist kohalt lahti!”
“Euroopat pole tarvis karta!” muigab Priimägi. “Peab lihtsalt elama oma elu ausalt ja mitte sohki tegema! Oleks pidanud saatma Riiga Vanilla Ninja tüdrukud, kellel on rahva mandaat! Need noored lapsed, kelle selja taga seisab töömees Juhan! Oma rakkus kätega hääletas ta südamesse mineva laulu poolt, kuid asjata – teda ei võetud kuulda! Aga ärge kartke – Keskerakond seisab selle eest, et edaspidi saadetaks Eurovisioonile Eestit esindama üksnes rahva tõelised lemmikud! ”
“Mida ma propaganda kohta ütlesin?” käratab kõrtsmik. “Meil siin on selline seadus – joo, aga poliitikast ära patra! Palun nüüd, uksest välja ja kohe!”
“Lähengi!” teatab Priimägi uhkelt ja marsib minema.
“Palitu jäi maha!” karjub kõrtsmik talle järele. “Kuhu sa, juudas, ilma palituta lähed?”
Aga hilja juba, külaline on kadunud. Õues on pime ja tähed siravad.
