Eestimaa Looduse Fond on mures

1991. aasta veebruaris asutatud Eestimaa Looduse Fond on viieaastase tegevuse jooksul ellu viinud mitmeid pisemaid ja suuremaid projekte. Mõnel neist on olnud üleriigiline vastukaja.

Ohustatud loomaliikide uurimine ja kaitse on üks suundi, mida loodusfond on ajanud. Möödunud aastal olid käigus projektid lendorava elupaikade uurimiseks ning hüljeste liikumise ja arvu jälgimiseks. Vaatluse all olid kotkad ja must-toonekurg, väikeluik ja rabapüü, aga ka ainsana meie karpidest pärlit moodustada suutev ebapärlikarp. Ebapärlikarp on kõige pikaealisem loomaliik Eestis, kes võib elada üle saja aasta vanaks. Temale saavad saatuslikuks röövpuudjad, aga ka maaparandustööde tagajärjel tekkivad liivasetted. On võimalik, et ebapärlikarbi taassiirdamine hoiab selle haruldase looma Eestis alles.

Laiematest projektidest on tegeldud põlismetsade inventeerimisega ning puisniitude olukorra uurimisega, aga ka talgulaagrite korraldamisega Laelatul ja Viidumäel. üks suuremaid projekte on Wetstoniaks nimetatud Eesti märgalade inventeerimise ja kaitse raamprojekt, mis sisladab analüüsi ka poollooduslike koosluste majandamisvõimaluste ja -tasuvuse kohta.

Konkreetsetest ettevõtmistest võiks nimetada koostöös Karula rahvuspargiga ilmunud Karula suuremõõtkavalist kaarti. Ja miks mitte sedagi, et tõuke Alam-Pedja ning Soomaa looduskaitsealade moodustamiseks andis just nimelt Eestimaa Looduse Fond.

Raha projektide teostamiseks on kahe kolmandiku ulatuses saabunud välismaalt - Rootsist, Soomest, Taanist... üks suuremaid projekte Wetstonia tuleb juunikuus lõpetada. Fondi juhtkonna ning entusiastlike liikmete lootus, et viieaastase käivitamisaja järel hakkab fondi tulema ka Eesti raha, pole just eriti hiilgavalt täitunud. Eesti ühiskonnas valitseb arvamus, et looduse ja keskkonna kaitsega tegelgu riik - see pole kodaniku, rääkimata siis äritegelase asi.

"Kriis on akuutsem, kui ma arvasin," kinnitas jaanuaris fondi tegevdirektoriks valitud ameeriklane Robert Oetjen ELF nõukogu koosolekul eelmise nädala reedel, "liiga palju on sõltunud liiga vähestest inimestest." Entusiastlik Oetjen on selges eesti keeles väljendanud kogu Eesti probleemi. Inimesi on Eestis niigi vähe, ja otsustajaid veel eriti.

õieti polegi ELF-i probleem midagi muud, kui vajadus tunnetada, kas Eestis on võimalik tegutseda ühel valitsusest sõltumatul organisatsioonil, mis tegusal moel avaldaks asjastatud arvamust kehtiva keskkonnapoliitika suhtes, või pole see võimalik. Nõukogu koosolekul läksid selles osas arvamused lahku, oli ka neid, kes ei näinud keskkonnaministeeriumilt abi palumises mingit ohtu.

Projektide jätkamist nõukogu veel ei otsustanud, see küsimus lükati edasi täpsemate asjaolude selgumiseni.

EPL