Eestimaa saatanad
Nõidu on ju Eestis alati leidunud. Pätsi ajal tegutsesid nad nagu iga teinegi usulahk. Volbripäev oli nende jaoks kõige suurem püha, siis koguneti suure lõkketule äärde sabatile ja anti saatana tagumikule musi.
Minu enda tädi oli ka nõid ja võttis mind paar korda sinna peole kaasa. Mäletan, et mulle see sabat meeldis, seal tantsiti palju ja nõiad laulsid. Saatanaks oli tollal professor Andres Pulkmaa. Mulle tegi kangesti nalja, kui ta püksid maha lasi, sest ta oli õige turske mees ja tagumik oli tal kah selline paks nagu padi. Nõiad kõik siis käisid järjekorras seda suudlemas ning lõpuks tuli kannikate vahelt välja must kassipoeg. Ma veel imestasin, et kuidas küll professor Pulkmaa selle sinna toppida sai? See pidi päris valus olema, kass ju kriibib.
Noh, tiblade ajal hakati nõidu muidugi taga kiusama, nagu kõiki usuinimesi ja professor Pulkmaa küüditati Siberisse nagu teisedki Eestimaa haritumad pojad. Mustad missad keelati, nagu ka jõulude ajal kirikus käimine ja teised toredad kombed. Nõiad muidugi nii lihtsalt alla ei andnud, salaja peeti ikka teenistusi edasi. Nüüd toimusid need avalikus saunas. Seal ei saanud tiblad kätt ette panna, kui keegi tahtis oma tagumiku paljaks võtta, saunas on see ju loomulik. Valiti ka uued saatanad – sedapuhku kaks erinevat, meessoost ja naissoost, sest sabatid toimusid ju meestesaunas ja naistesaunas eraldi. Meessaatan oli tollal professor Olaf Kaugekivi ja naissaatan oli magister Leida Ojahirv.
30. aprilli õhtul mindigi siis ühiselt sauna. Saatan sättis ennast pingi najale uurakile, justkui peseks kausis pead, aga nõiad teesklesid, nagu oleks neil seep maha kukkunud, lasid kummargile ja andsid kiiresti saatanale taguotsale musi. Kassi muidugi sauna viia ei saanud, aga üks hästi karvane matšalka ilmus saatana tagumikust välja küll ja kuulutas nõidadele rõõmusõnumit. Kommunistid ei saanud selle vastu midagi ja nii võisid nõiad ikkagi oma usule truuks jääda.
Nüüd, kus Eesti on jälle vaba, ei keela keegi nõidadel musta missat pidada. Professor Kaugekivi, kelle teeneid Eesti taasiseseisvumisel on raske üle hinnata, suri paar aastat tagasi kõrges vanuses ja tema haual kõrgub valgest marmorist luud. Leida Ojahirv peab pensionäripõlve ja käib vahel veel ainult mõnes lasteaias volbripäeva puhul musta missat pidamas. Mudilastel on vanatädi tagumikust ilmuvast kassikesest palju rõõmu. Saatana auväärset ametit peavad aga juba uue põlvkonna noored ja haritud nõiad.
