Eestisse on jõudnud uus nuhtluselukas: vähikatku levitav signaalvähk
Kunagi Ameerikast Euroopasse toodud ning inimese käe läbi sisuliselt kogu Euroopa – välja arvatud Eesti ja Norra – vallutanud signaalvähk avastati mullu esimest korda ka Harjumaalt Jägala lisajõest.
Juba aastaid, sedamööda, kuidas signaalvähk kõik Eestit ümbritsevad riigid hõivas, ootasid vähiuurijad hinge kinni pidades, millal see nuhtlus siia kanti jõuab.
Eelmise aasta septembris üks selle liigi esindaja lõpuks Mustjõest välja tõmmatigi.
Kuna signaalvähid on kohalikest jõevähkidest suuremad, agressiivsemad ja parema sigimisvõimega ning peavad vastu ka halvematele keskkonnatingimustele, kardetakse, et nad hakkavad siinseid suguvendi ohustama.
Lisaks loetletud eelistele teeb spetsialiste eriti ärevaks asjaolu, et signaalvähid on immuunsed hiljuti Saaremaal vähke laastanud vähikatkule. Tänu immuunsusele kannavad nad katku edasi kõigisse veekogudesse, kuhu nad pääsevad.
Praegu kahtlustatakse, et signaalvähk on juba katkuga hävitanud Mustjõe jõevähi asurkonna.
Vähiteadlane Margo Hurt, kes tegeleb keskkonnaministeeriumi tellimusel Jägala jões ja selle lisajõgedes signaalvähi olemasolu kaardistava uuringuga, ütles, et veel 2005. aastal kinnitasid Mustjões tehtud kontrollpüügid jõevähi olemasolu. Nüüd aga pole neid sealt enam leitud.
Katkukahtluse tõttu on vähipüük Jägalas ja selle lisajõgedes tänavusel hooajal ka keelu alla pandud.
Arvatakse, et Mustjõkke toodi signaalvähid kas mullu või mitte varem kui neli aastat tagasi. Seda vaatamata seadusega kehtestatud keelule, mis ei luba elusaid võõrliikide isendeid loodusesse lasta.
Üksikasjaliku uuringu käigus otsitakse signaalvähki nii Jägalast kui ka sellesse suubuvast Mustjõest, Jänijõest, Tarvasjõest ja Rekka ojast.
„Seda võin ma öelda, et kui jões on signaalvähk sees, siis lahti neist enam kuidagi ei saa,” nentis Hurt. „Kui tegu oleks väikese tiigiga, siis seal saaks nad spetsiaalsete mürkidega või tiiki tühjaks pumbates hävitada. Jõest on aga võimatu kõiki signaalvähke välja püüda ning mürgitamine ei tuleks kõne allagi, sest siis häviks ka teised elusolendid.”
Signaalvähil on sinine signaal
Signaalvähke saab meie jõevähkidest eristada mitme tunnuse järgi.
Signaalvähi värvus võib varieeruda sinakasmustast kuni punakaspruunini. Mõnikord ka helepruunist mustjaspruunini.
Signaalvähi sõrad on võrreldes jõevähiga lühemad, laiemad ja paksemad ning pealt siledamad.
Altpoolt on need punased, kuid mitte kunagi valged, beežid, roosad ega kollakad.
Sõra kahe haru hargnemiskohal liigese ümber on signaalvähkidel helesinine kuni valge piirkond ehk nn signaal, mille järgi liik on ka oma nime saanud.
Signaalvähi leidmisest tuleks teatada keskkonnaametile: kas asutuse piirkondlikku kontorisse või saata ekiri ameti üldaadressil info@keskkonnaamet.ee.
Kõva kooriku tõttu on signaalvähi tarbimisväärtus väiksem kui jõevähil.
