Kotkaekspert Renno Nellis selgitas, et seni on merikotkaste pesapuud ja neid ümbritsev mets 200 meetri raadiuses kaitse all. Uute püsielupaikade moodustamisega hakkab aga pesa ümber kaitse alla võetav ala järgima looduslikke piire. „Praegu pesade ümber olevad ringid on tehislikud moodustised, püsielupaiga looduslikud piirid hakkavad jälgima kotkastele olulise metsa struktuuri, avamaa servasid ja teisi maastikuelemente,” osutas Nellis.

Seaduse kohaselt iga avastatud kotkapesa ümber automaatselt kehtima hakkava ringikujulise kaitsetsooni häda peitub selles, et sageli jäävad selle piiridest välja kotkastele elutähtsad vanad metsatukad. Samal ajal võivad aga ringi sisse jääda kotkaste jaoks väiksema tähtsusega raiesmikud, võsastikud ja mõnel juhul isegi põllulapid.

Kui ühtekokku läheb üle Eesti merikotkaste püsielupaikade moodustamisega kaitse alla ligi 800 hektari jagu metsa, siis sellest veidi alla poole jääb eramaadele. Kuna kaitse alla võetavate metsatükkide pealt ei pea omanikud täies mahus maamaksu maksma, tuleb riigil see vahe igal aastal valdadele kompenseerida – kokku enam kui 17 000 krooni ulatuses.

Püsielupaikade kaitse alla võtmist puudutava määruse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et kuna kehtestatavate piirangutega tekib erametsaomanikel saamata jääva tulu tõttu majanduslik kahju, võib riigil tekkida edaspidi vajadus eraomanduses olevad püsielupaikade osad välja osta. Selleks vaja minevat rahasummat hinnatakse suurusjärku 15 miljonit krooni.

Nellis märkis, et rangeima kaitse alla kuuluvatel merikotkastel läheb viimastel aastatel väga hästi. „Praegu hindame nende arvukust veel veidi väiksemaks kui 200 paari, kuid lähiaastatel peaks see arv täis saama,” sõnas ta, lisades, et Eesti suurimateks röövlindudeks olevate merikotkaste sigivus on hea ning igal aastal tuleb välja üha uusi pesakohti. „Nende pesi on täis nii Lääne- kui ka Põhja-Eesti rannik ning samuti on nad olemas suuremate järvede ääres.”

Tüüpiline mets, kus merikotkas pesitseb, on tavaliselt enam kui sajandi vanune rannamännik või siis põlispuudega haavik. Merikotkapesasid on aga leitud ka lageraielankidele jäetud üksikutelt säilikpuudelt ja rabasaartelt. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt tugevate okstega põlise männi või haava ladvaossa.

Merikotka püsielupaigas on inimestel lubatud viibida ning jahil, kalal, marjul ja seenel käia vaid kotkaste pesitsusvälisel ajal augusti algusest kuni veebruari keskpaigani. Ülejäänud osal aastast tuleb kotkaste kodukohas toimetamiseks keskkonnaametilt luba küsida.

Merikotkaste arvukus hakkas allakäiku tegema 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alates 1970. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meie merikotkapaaride arv jõudsalt 200-le.

Söövad linde, kalu ja raipeid

•• Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus võib ulatuda pea kahe ja poole meetrini ja kehakaal kuni kuue kiloni. Vanalinnu üla- ja alapool on pruun, pea ja kael kahkjas-pruun tumedate triipudega, saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega. Merikotkas on rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega.

•• Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud tegutsema kalatiikidel, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki üle lüüa. Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud ja kalad.