Jaa, see on väga põnev. Kui mõtleme kosmosereisidele, siis vett leides saame väga palju ära teha.

Selles mõttes, et Europa või mõni teine veega taevakeha on nagu kosmoselaeva tankla?

Just. Nagu ma koolilastelegi räägin: suur osa sellest „tulest”, mis süstiku tagumisest otsast välja tuleb, on vesinik. Nii et veest saame teha kütust, võtta hapnikumolekuli ja seda hingata. Kui leiame vett, siis – ma ei taha protsenti välja käia –, aga saame lahendatud suure osa probleeme, mis on seotud elu toetavate süsteemidega. Nii et jah, ookeanide või isegi külmunud vee leidmine on rikas energiaallikas.

Teid inspireeris astronaudiks saama see, kui nägite lapsena telerist Apollo 11 kuule laskumist.

Ma olen pärit väga väiksest linnast, isa oli tavaline sinikrae. Mängisime poistega õues ja elu tundus üsna täiuslik. Telerist nähtud kosmosega seotud asjad tundusid täiesti saavutamatud, kõik kosmosega seotu oli reserveeritud ebatavaliste võimetega inimestele. Aga kui nägin inimese jalajälge Kuul, muutus kõik. Ma küll ei kujutanud ennast seal ette, aga mõtlesin, et pühendudes on paljude asjadega võimalik hakkama saada.

See oli juulis. Sügisel tuli meile 4. klassi uus õpetaja, kes ütles: äkki võite teie ühel päeval sedasama teha. Ma mõtlesin, et ta on hull. Minu sõnum lastele ja üliõpilastele – on nad siis Eestis või kusagil mujal – on järgmine. Lastel on unistused, mida nad tahavad elus teha – see ei pea tingimata kosmos olema –, aga nad ei kujuta end ette seda tegemas. Ma tahan ebatavalisena tunduva tuua neile tavalisuse tasemele, teha unelmast tavaline asi ja äratada see ellu. See ongi minu sõnum neile.

Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!