Suuk meenutas Cho Oyu ekspeditsiooni kui üle mõistuse meeldivat kogemust. „Vene ajal puudus võimalus minna kaugemale välisriikidesse. Pealegi oli see eestlaste esimene ekspeditsioon 8000-meetrisele mäele ning puudus kogemus selliste klimaatiliste tingimustega. Kartsin, et kuidas ma meeste pundis ainsa naisena vastu pean,” kirjeldas ta tollaseid emotsioone.

Cho Oyu on Suugi sõnul väga tehniline köietööd nõudev mägi, kus liustikul on igal sammul oht lõhesse kukkuda. Nende kümneliikmelisest grupist käisid päris tipus ära pooled ronijad. „See on väga külm ja tuuline mägi. Lisaks tervisehädad. Õhtul võid olla täiesti terve ja järgmisel hetkel on enesetunne kehv. Kõrgusega võimenduvad tohutult kõik olematud pisiasjad,” lausus Suuk.

Viisteist aastat hiljem ehk tänavu 10. aprillil alustasid Jaan Künnapi alpinismiklubi liikmed Anu ja Uko Nõulik oma ekspeditsiooni kahekesi ilma grupita Nepalist, kust liiguti Tiibetisse. Ettevõtmise teeb keerukamaks see, et nad pole eesmärgini jõudmiseks kaasanud šerpasid [alpinismiekspeditsioonide Nepali põliselanikest teejuhid], kes aitaksid peatuskohti valida, vahelaagreid ehitada ja varustust kanda.