Eestlased mardisandi mundris
Tollal jagati neid kirikutes. Minu õnnis ema tõi ka teisi ühtelugu koju, tal oli aidas kohe suur kirst saksa mundreid täis. Kui oli vaja vihmaga kuhugi minna, siis pani alati kiivri pähe ja saksa säärikud jalga, siis ei teinud vihm midagi. Mulle pakkus ka neid saksa hilpe, aga mina olin tol ajal alles üsna noor mees, natuke edev kah ja ei tahtnud selliste võõraste kodinatega käia. Ema ütles küll, et mis sa jonnid, need on ju puhtad, ma lausa keetsin nad läbi, aga mina ikka ei võtnud.
Kuid ega ma neid hukka ei mõista, kes sellise mundri siiski selga sikutasid! See oli vaene aeg, riidekraamist oli suur puudus ja kehvadest peredest poisid olid hirmus õnnelikud, kui neile üks korralik saksa munder kiriku tagakambris pihku pisteti. Ja väga ilus, et nende auks nüüd Lihulasse ausammas püsti pandi. Ma vaatasin seda saksa mundris inimest seal postamendi peal ja kadunud ema tuli meelde. Jah, just selline ta välja nägi, kui varavalges lauta lehma lüpsma läks!
Ja loomulikult oli ka neid, kes saksa mundrit kandes Eesti vabaduse eest võitlesid! Eesti vabaduse eest võideldi sel ajal üldse igasugustes rõivastes. Miks mitte? Ega Eesti vabadus ole presidendi ball, kuhu peab ilmuma õhtuülikonnas. Minu voodihaige onu näiteks võitles pidzaamas. Tema hoidis kogu punalimukate aja oma magamistoa seinal president Pätsi näopilti. Aga selleks, et kommunistid aru ei saaks, oli ta Pätsile ette joonistanud pika habeme, mustad prillid ja klouni nina. Ei olnud üldse aru saada, et see mees seal pildi peal on Päts, tundus lihtsalt mingi soditud lõustana. Onu usaldas oma suure saladuse ainult nendele, kelle aususes ta tõesti kindel oli. Jah, ta oli vapper mees, see pilt pandi talle pärast surma kirstu kaasa. Nii et miks mitte avada ausammas ka pidaamas meestele!
Kes aga kindlasti ausammast väärivad, on need eestlased, kes võitlesid tiblade vastu mardisandirõivastes. Tundsin selliseid päris palju. Need olid kõige isamaalisemad inimesed, kes ei tahtnud tõmmata selga ühtegi võõrast riidehilpu – ei saksa, vene ega soome oma. Nemad ütlesid, et eestlane peab Eestimaa eest sõdides kandma iidseid eesti rõivaid ja nii nad siis riietusidki mardisandiks ja näärisokuks. Mäletan, kuidas ühel pakaselisel talveööl marssis minu tollasest elamisest mööda mitusada mardisanti, sinimustvalge pea kohal lehvimas. See oli võimas vaatepilt. Ei oleks tahtnud olla selle punaussi nahas, kes säärase armeega kokku satub!
Mälestussamba mardisandi riietuses eestlasele võiks panna minu aeda. Mul on järgmisel nädalal sünnipäev, ehk keegi kingib mulle säärase? Oleks hea meel.
