Eestlased pakuvad Indias raha eest lapsesünnitamise teenust
Uus Elu kõlab firma nimena uhkelt. Sellist ehk inglise keeles New Life’i nime kannab rahvusvaheline grupp, mille peamine tegevusharu on raha eest asendusemaduse korraldamine. Gruppi kuuluvad ka eestlased Jaanus Pikani ja Andres Salumets oma firmaga F-Est OÜ.
Kuna äriline asendusemadus on enamikus riikides siiski keelatud, on grupp asutanud oma kliinikud just neisse üksikutesse riikidesse, kus see lubatud on. Need on Gruusia, Ukraina, Iisrael, India, Armeenia ja Tai. Eestlased on seotud kaks aastat tagasi Gruusiasse ja tänavu suvel Indiasse New Delhisse kliiniku asutamisega.
Olgugi et professor Salumetsa on India kliiniku veebilehel meeskonna arstide seas nimetatud, siis Pikani sõnul Eesti arstid Indias kohapeal ei tööta, vaid teevad visiite. Üks firma haru nimega New Life Nordic asub siiski ka Eestis. Kuna Eesti seadus asendusemadust ei luba, siis siin tegeletakse teiste viljatusravimeetoditega, näiteks pakub firma „Skandinaavia päritolu munarakudoonoreid”.
Kõigis ülejäänud riikides asuvate kliinikute peamine tegevus on aga just asendusemadusteenuse pakkumine, mis sisaldab endas ka tellijale lapse kandmist ja sünnitamist.
Arstiharidusega Jaanus Pikani, kes on kunagi juhtinud Tartu ülikooli kliinikumi ja presidendi kantseleid, kinnitas, et töö India kliinikus on edukalt alanud ja jätkub edukalt ka Gruusias. Laienemisplaane neil tema sõnul praegu ei ole.
••Jaanus Pikani, olete asutanud Indias ja Gruusias viljatusravikliinikud, kus raha eest pakutakse asendusemadusteenust ehk laste sünnitajaid. Kes need asendusemad seal on?
Meie tegeleme meditsiinilise poolega. Ma ei oska nende asendusemade kohta midagi öelda, meie neid ei otsi ja nendega ei tegele. Sellest me ei tea midagi. Meie oleme seal lihtsalt kliinilise partnerina ja vastutame vaid kliinilise poole eest. Firma on asutatud koostöös kohaliku partneriga.
••Teie grupi kliinikud on avatud just riikides, kus seadus lubab tegeleda kommertsliku asendusemadusega. Enamikus riikides on see siiski keelatud, osas on lubatud ainult altruistlik asendusemadus, mille eest raha küsida ei tohi.
Mis on tasuta asendusemadus? Sellist asja ei saa olla. Neis riikides, kus see on lubatud, seal on need ühiskonnad niimoodi otsustanud. Teeme neis riikides seda, mida seal lubatakse. Küsimus on rahas – mis hinnaga inimene oma kulu ja vaeva hindab –, seda tuleb kompenseerida. Samas on inimesi, kellel on seda teenust vaja ja järelikult on vaja neid teenuseid. Mõned riigid hindavad oma vaeva suuremaks, seal on hinnad kõrgemad.
••Eesti bioeetika nõukogu ja naistearstide selts on siiski leidnud, et raha eest asendusemadus ei peaks olema lubatud ja et see on ebaeetiline. Mis te sellest arvate?
Mida saab üldse altruismiks nimetada? Mis on õige kompensatsioon kellegi aja ja vaeva eest? Tema, asendusema, ju panustab, ta ei saa käia tööl, tal on kohustused. Ta teeb teisele midagi, mis on vajalik.
••Nii et ebaeetiliseks te seda ei pea? Leiate, et see on vajalik?
See on vajalik. On palju inimesi, kellele see on vajalik ja kes soovivad seda. Need inimesed, keda see tõesti puudutab. Teoreetikud, kes filosofeerivad eetikast ja on selle tegevuse vastu – ma arvan, kui neil endal on häda käes, mõtleksid ja räägiksid nad teistmoodi.
••Te olete Indias kohal käinud ja ikkagi nende asendusemadega kohtunud?
Jah, muidugi olen seal kohal käinud. Aga ei, ma ei tegele patsientidega.
••Üldiselt on teada, et asendusemadusega tegelevad seal vaesed naised, kes teevad seda, et elus püsida.
Miks on inimesed üldse vaesed? Kas ta peabki elama vaesuses? Ega asendusemaduse keelamisega ei lahenda seda üldisemat vaesuse probleemi. Asendusemadusega tegeledes ta saab ikkagi midagi kompensatsiooniks. Loomulikult on erinevus selles, millised hinnad on Euroopas ja USA-s, ning üks dollar on Indias suurem raha kui seal.
••Inimesed näevad sellises tegevuses siiski vaesuses elavate inimeste ekspluateerimist. Kas see on ikka nende naiste vaba valik?
Ekspluateerimist ma ei näe. Nad on vabad inimesed, kes ise on nii otsustanud. Need ühiskonnad ise on nii otsustanud, et see on lubatud. Meie ei saa tulla ütlema, mida nad tegema peavad. Kas siis vaesusse suremine oleks valik? Peab tegelema vaesuse probleemi enesega. Kulu ja vaev on igal pool, nemad on otsustanud oma ühiskonnas seda vastavalt hinnata.
••Kuidas on Indias lood sünnitajate riskidega? Kas asendusemade ja munarakudoonorite tervist ähvardavad ka mingid ohud? Milline on ema-lapse suremuse statistika?
Sellega meie ei tegele, see kõik toimub tavalises tervishoiusüsteemis, sünnitushaiglates jne. Me ei tea sellest midagi. Ei tunne ka sealset rasedust puudutavat statistikat.
••Kas teie kliinikutes on saanud lapsi ka eesti paarid?
Ei tea seda, ma ei tegele patsientidega. Aga minu teada ei ole.
••Teie grupi kliinikutes pakutakse ka lapse soo valimise teenust.
Meie sellega ei tegele.
••Osas teie grupi kliinikutes seda teenust pakutakse. See on siiski väga põhimõtteline küsimus, kui kaugele saab selliste valikute võimaldamisega minna. Mis on teie arvamus?
Mul ei ole arvamust. Kui kohapeal nii lubatakse, siis lubatakse. Meie tegevus on ainult meditsiiniline tegevus. Mõelda võiks selle peale, et kui 30 aastat tagasi sündis esimene katseklaasilaps, siis nähti seda ka väga suure bioeetilise probleemina. Kõik võtab natuke aega, iga ühiskonna liikmed peavad mõtlema, kus need piirid on. Võib-olla järgmise põlvkonna jaoks ei ole see enam probleem.
••Teie kliinik on nüüd Gruusias tegutsenud juba kaks aastat. Kes seal on asendusemad, kas kohalikud naised?
Tõenäoliselt kohalikud jah, kust mujalt nad ikka tulevad. Aga jällegi, ma ei tegele patsientidega.
••Teie kliinikud pakuvad ka munarakudoonoreid ja kuna põhiliselt on kogu teenus suunatud lääne inimestele, siis pakutakse doonoriteks eraldi valge nahavärviga noori naisi, kelle hulgast saab meeldiva välja valida. Kust riikidest need doonorid pärit on? Kas ka Eestist?
Agentuurid tegelevad doonoritega, ma ei tea sellest täpsemalt. Aga minu teada ei ole Eestist olnud.
••Te eraldate ennast kogu firma tegevusest, aga olete ju ikkagi selle asutanud ja sellega seotud, teete protseduure ja saate selle eest raha.
Noo, kui nii mõelda, siis igasugune ravi on alati äri. Kõik tegevused maksavad. Nii võib mõelda: kas ravimid peavad olema tasuta kõigile?
••Äri saab teha ka sotsiaalselt vastutustundlikult.
Ma leian, et me ei tohi ühtegi ühiskonda õpetada. Leian, et niikaua kui on inimesi, kes seda teenust vajavad, siis tuleb seda teha. Mõnes ühiskonnas ei ole lihtsalt soovijaid. Näiteks Soomes ütleb seadus, et munaraku- või spermadoonori kaudu saadud lapsel peab täiskasvanuks saades olema võimalik teada saada oma doonorist vanema identiteet. Seetõttu aga tahab Soomes väga vähe inimesi doonoriks hakata. Ei taheta, et 18 aastat hiljem käiks ukse taga kop-kop.SigimispaketidValge nahaga lapsed maksavad rohkem kui tumedaga
••Kogu n-ö tooteesitlus on kliinikute veebilehtedel suunatud arenenud lääneriikide paaridele.
••Pakkuda on erinevad paketid vastavalt sellele, kas vajatakse munarakudoonorit, seejärel asendusema viljastamist, lapse kandmise ja sünnitamisteenust või ainult asendusema teenust.
••Valida saab ka kaksikute sündi, samuti valida eri päritolu munarakkude vahel ning nende hinnad varieeruvad vastavalt.
••New Delhi kliiniku peamine reklaamlause on, et pakkumisel on Kaukaasia ehk siis valge nahavärviga naiste munarakud, mille eest tuleb välja käia 10 000 dollarit rohkem.
••Keskmiste täispakettide hinnad jäävad 22 000 ja 28 000 USA dollari kanti, maksimum on 42 000. Asendusema kompensatsioon on 5200 dollarit, peale selle iga raseduskuu tasu 1800 dollarit.
India kliinik annab teada, et kui asendusema on abielus, siis küsitakse tema abikaasa käest kirjalikku luba.
Soo valimine
••Kõik grupi kliinikud teevad üksteisega tihedat koostööd. Kõik sõltub sellest, mis on vastavates riikides seadustega lubatud.
Näiteks annab India kliinik teada, et kohalik seadus küll keelab lapse soo valimise, kuid sellest pole hullu, sest Ukraina ja Tai seadused seda sallivad. Niimoodi juhatatakse huvituja oma kolleegide juurde neisse kliinikutesse.
Munarakuäri
••Munarakudoonorlust pakuvad grupi kliinikud eraldi kõrvalharuna. Teenus seisneb selles, et doonorineiu sõidutatakse sinna, kus tahes tellija viljatusravikliinik asub. Firma annab teada, et doonoritega sõidavad kaasa saatjad: „Enamik munarakudoonoreid ei tunne võõrkeeli ega oma lennusõidukogemust. Samuti kuna munarakkude võtmine on invasiivne protseduur, mida tehakse anesteesia all. On ütlematagi selge, et tüdrukud vajavad head hooldust ja tähelepanu pärast protseduuri.”
