Eestlased võõras mundris
Vaadake, meie hulgas on ju väga erinevatest perekondadest pärit inimesi, mitte igaühel ei olnud võimalik võidelda Eestimaa eest korralikus ülikonnas! Muidugi, mitte keegi ei keelanud ajada Eesti asja ka päris püksata, ning ma tundsin isiklikult ühte Mihkli nimelist meest, kes kargles isegi paksudes lumehangedes palja tilliga, sinimustvalge lipp pea kohal, aga sääraseid sangareid sünnib vaid üks saja aasta järel. Tavalisel inimesel on vaja ikkagi mingeid riidehilpe, millega oma ihu katta.
Mul on kodus üks kaustik, kuhu ma olen aastate jooksul sisse kandnud kõikide Eesti vabadusvõitlejate andmed ja seoses Pärnu juhtumiga lugesin ma selle uuesti läbi. Võin päris täpselt kinnitada - neid vabadusvõitlejaid, kes kandsid seljas SS-i mundrit, oli kaks – Aadam Jürgental ja Peeter Kala.
Jürgentali puhul oli asi selles, et tema oli ikka tõesti väga vaesest perest pärit, kasvas ilma isata ja emal ei olnud kohe kuidagi võimalik talle mingeid sooje riideid muretseda, samal ajal oli aga Aadam üsna nõrga tervisega, nii kui särgi väel õue läks, nii oli kohe köha kallal. Aga iseloomult oli Aadam väga tore poiss, hästi hakkaja, iga ilmaga Eesti riigi eest väljas. Kohaliku kirikuõpetaja eestvedamisel tehti siis külarahva seas korjandus, kogutud raha eest aga osteti riiet ning rätsep Pasunmägi Antslast õmbles Aadamale ühe sooja, pikkade käistega SS-mundri. Poiss oli selle üle nii uhke, et ei võtnud magadeski seljast ja kui laua taga sõi, siis mähkis end üleni teki sisse, et uus kuub plekke täis ei läheks. See SS-lase kuub teenis Aadamat kuni tema surmani 1979. aastal ning selles pandi toime väga palju kangelastegusid.
Kala Peetriga oli jälle see asi, et tema oli kohutavalt paks mees, nii et kohe kuidagi polnud võimalik leida talle sobivat riidetükki. Kõik, mis rätsep õmbles, see ka sedamaid katki kärises. Kohe hirmus jama oli selle Kala poisiga. Lõpuks siis levis kuuldus, et Saksamaa riigimarssalil ja õhuvägede ülemjuhatajal Hermann Göringil olevat mõned eriti tugevast puldanriidest õmmeldud mundrikuued, ja just niisuguse jämeda inimese mõõtu. Kala Peetri vana joonistamisõpetaja Alfred Rosenbergi kaudu pöörduti siis abipalvega paksu Hermanni poole ja see saatiski lahkelt ühe tutt-uue SS-lase mundrikuue ning veel postkaardi enda pildiga. See oli tõesti väga hästi õmmeldud kuub ja Peeter Kalale täpselt paras. Ka tema kandis seda mundrit vähemalt 40 aastat ja sooritas selles kümneid kangelastegusid, viimati ma nägin teda millalgi 1983. aastal, kui ta selles mundris – noh, selleks ajaks oli kuub muidugi juba kulunud ja püksid katki – kartuleid võttis. Ma arvan, et Pärnu linnavalitsus tegi väga valesti, kui ta Aadam Jürgentali ja Peeter Kala mälestust jäävustava samba maha võttis!
Lehitsesin ajaviiteks edasi oma kaustikut. Jumal küll, millistes mundrites on eestlased oma isamaa eest lahinguid löönud! Näiteks minu hea sõber Valdek Rott, kes elas kakskümmend viis aastat lamba nahas! Igal öösel kõndis ta läbi küla ja laulis oma ilusa, sametise baritoniga Eesti Vabariigi hümni. Kommunistid ei taibanud kuidagi, kes seda, nende kõrvade jaoks nii valusat viisi laulab – ainsatki inimest pole näha, ainult üksik lammas jalutab külateel. Aga siis saadi ikkagi Valdekule jälile, ning Eestisse saabus karistuskomando – jubedad, musta verd mehed, kõigil vurrud ees nagu prussakatel, ja need timukad hakkasid valmistama siinmail varem tundmatut, šašlõkiks nimetatud toitu. Selleks aeti lamba ihust välja lõigatud kuubikud terava varda otsa ja praeti seda siis hõõguvate süte kohal, hiljem aga serveeriti koos rohelise kraamiga. Valdek Rott ja ka paljud tema sõbrad, vabad lambad lõpetasidki oma elu tomatite ja sibularõngaste keskel. Ma arvan, et ka üks lamba kujutisega ausammas tuleks püsti panna, Rott Valdeku ja tema aatekaaslaste mälestuseks!
Või siis teine vapper mees, Georg Küün, kes võitles tervelt kakskümmend aastat tiblade vastu ehtsas raudrüüs, kirjutas 189 punktist koosneva süüdistuskõne ja tahtis selle anda üle Eestit külastanud Soome Vabariigi presidendile Kekkonenile. Georg peitis end Otepääl sauna, kuid paraku pole raudrüü just parim riietus küdevas saunaahjus redutamiseks, ja selles ajaks, kui Kekkonen sauna jõudis, oli Küün Georg juba pehmeks keenud ja tema kiri ei jõudnudki lääne demokraatideni. Ka raudrüüs Georg on seda väärt, et teda mälestussambal meeles peetaks!
Kaua lehitsesin ma oma kaustikut ja minu silme eest libises mööda kogu Eestimaa kangelaslik minevik, tuhanded inimesed ja tuhanded erinevad kasukad, joped ja palitud.
