Liibanoni julgeolekujõudude teatel on röövlite puhul tegu hoopiski liibanonlastest ja süürlastest koosneva kurjategijate rühmitusega, kes on ennegi Süüria julgeolekuteenistuse tellimusi täitnud. Aga miks pidid üldse seitse matkajat Süüria salateenistuse tähelepanu köitma? Üks võimalik versioon peitub võimaluses, et Süüria pidas seitset täisjõus meest turistideks maskeerunud spioonideks. Liibüa sündmuste valguses, kus lääneriigid pommitavad lennukitelt tsiviilohvrite vältimiseks ülimalt täpsete rakettidega Muammar Gaddafi režiimi sõjalisi objekte, ning arvestades araabia riikide traditsioonilist sümpaatiat mitmekihiliste paranoiateooriate vastu ei pruugigi see võimatu olla. Seitse täisjõus meest (nende seas ühe kartograafiafirma töötaja), varustatud täpsete kaartide ja tehnika viimase sõnaga GPS-ide näol, süütult jalgratastel politseiriigi pealinnas ringi sõitmas – lääne või Iisraeli spioonid! Turbulentsel ajal kõikjal sise- ja välisvaenlasi nägeva araabia politseiriigi puhul pole midagi imestada. Kui ka tegu oleks luurajatega, keegi seda niikuinii ju ometi ise ei tunnistaks. Liibanonis, muide, on lapsevanematel tavaks naljaga pooleks öelda: kui sa tahad oma järeltulijat karistada, osta talle jalgratas...

Leidub nii seda versiooni toetavaid kui ka kahtluse alla seadvaid fakte ja spekulatsioone. Esiteks: meeste liikumine pidi olema väga hästi teada, et nädalapäevad varem rahulikult Liibanonis ringi sõitnud ja seejärel viis päeva Süürias vändanud mehed vaid mõni kilomeeter pärast piiri ületamist kinni võeti, kiiruga autosse topiti ja minema veeti. Seega pidid nad Süüria poolel olema kellegi valvsa silma all, tänu kellele neid osati Liibanoni poolel oodata. Kellelgi teisel peale Süüria salateenistuse seda võimet pole. Nagu ütles Eesti Päevalehele üks Liibanoni endine kõrge sõjaväelane: „Loomulikult on selliste kahtluste puhul Süürial lihtne kõike eitada. Aga – see rünnak oli ju organiseeritud. Seitsme inimese röövimine pole teeäärse koti üleskorjamine või ringiuitava perekonna kinnipidamine. Selleks peavad olema põhjused, organiseeritus ja valmisolek.” Süürias neid pelga kahtluse tõttu kinni võtta ei saanud, sest siis koondunuks lääneriikide rahvusvaheline surve Süüriale. Küll aga sobisid selleks käsilased teisel pool piiri. Ja väidetav Ukraina isikutunnistus? Kui see ka röövimispaigalt leiti, võis tegemist olla pettemanöövriga, et uurijaid „Ukraina jäljele” juhtida.

Miks jäeti varustus maha?

Kartus, et tegu võib olla kas käimasolevate meeleavalduste raames või tuleviku tarbeks sihtmärke valivate spioonidega, võis omakorda sundida röövijaid lahkuma „kusagilt kõrgelt” luurava vastulöögi kartuses kiiresti ja ilma meeste varustust – sh GPS-e – kaasa võtmata. Teisalt võib aga just seesama asjaolu panna küsima: kui seadmetel kardeti olevat delikaatset infot tulevase rünnaku jaoks, kuidas riskiti need maha jätta?

See, mis kaalutlused ja eesmärgid röövijail täpselt olid, ei pruugi isegi kurjategijate tabamise ja meie kaasmaalaste vabastamise järel täies mahus avalikuks tulla. Mistõttu eelnev võib jäädagi pelgaks spekulatsiooniks. Teisalt on seda arutluskäiku viimastel päevadel pidanud tõenäoliseks nii Eesti ja meiega koostööd tegevate liitlasriikide salateenistused kui ka ühe suurriigi Beiruti saatkonna esindaja.